Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon
Väljaandja: Riigikogu
Akti liik: välisleping
Teksti liik: algtekst
Jõustumise kp: 05.11.2019
Avaldamismärge: XX XX 2004, 38, 137
Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon
Vastu võetud 27.09.1996
Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooniga ühinemise seadus Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Kõrged konventsiooniosalised, Euroopa Liidu liikmesriigid, viidates Euroopa Liidu Nõukogu 27. septembri 1996. aasta aktile;
soovides tõhustada õigusalast koostööd, mida liikmesriigid teevad kriminaalasjade menetlemiseks ja kohtuotsuste täitmiseks;
tõdedes väljaandmise tähtsust nende eesmärkide saavutamiseks õigusalases koostöös;
rõhutades, et liikmesriigid on huvitatud väljaandmismenetluse tõhustamisest ja kiirendamisest, sest nende valitsused järgivad demokraatlikke põhimõtteid ning tunnustavad 4. novembril 1950. aastal Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonis ettenähtud kohustusi;
veendunud liikmesriikide õiguskorra tõhususes ning liikmesriikide suutlikuses tagada õiglane kohtumõistmine;
märkides, et 10. märtsi 1995. aasta akti alusel on nõukogu koostanud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise lihtsustatud korda käsitleva konventsiooni;
arvestades huvi sõlmida Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline konventsioon 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsiooni ja teiste asjakohaste konventsioonide täiendamiseks;
võttes arvesse, et neid konventsioone endiselt kohaldatakse asjadele, mida käesolev konventsioon xx xxxxx, on kokku leppinud järgmises.
Artikkel 1. Üldsätted
1. Konventsiooni koostamise eesmärk on täiendada järgmisi õigusakte, et Euroopa Liidu liikmesriikidel xxxxx xxxx hõlpsam kohaldada:
* 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioon (edaspidi väljaandmise Euroopa konventsioon);
* 27. jaanuari 1977. aasta terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsioon (edaspidi terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsioon);
* 19. juuni 1990. aasta Schengeni konventsioon, mille alusel kohaldatakse konventsiooniosalistest liikmesriikide ühispiiril kontrolli järkjärgulise kaotamise 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut;
* Beneluxi majandusliitu kuuluvate liikmesriikide vahelise suhtlemise korral 27. juunil 1962. aastal sõlmitud Beneluxi lepingu esimest peatükki väljaandmise ja kriminaalasjades osutatava vastastikuse õigusabi kohta; viimati muudetud 11. mai 1974. aasta protokolliga.
2. Lõikega 1 ei ole vastuolus, et liikmesriigid kohaldavad kahe- ja mitmepoolsete lepingute soodsamaid sätteid või järgivad väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 28 lõike 3 kohaselt sarnaste või vastastikuste õigusaktide alusel kokku lepitud väljaandmise korda, millega nähakse ette liikmesriigis väljaantud vahistamismääruse täitmine teise liikmesriigi territooriumil.
Artikkel 2. Väljaandmise kohaldamist võimaldavad kuriteod
1. Väljaandmist kohaldatakse, kui kuriteo eest karistusena ettenähtud vabadusekaotus või vabadust piirava muu abinõu rakendamine kestab taotleva riigi seaduste alusel vähemalt 12 kuud või taotluse saanud riigi seaduste alusel vähemalt kuus kuud.
2. Väljaandmisest ei keelduta, kui taotluse saanud riigi seadus ei näe ette sama liiki vabaduspiirangut kui taotleva riigi seadus.
3. Väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 2 lõiget 2 ja Beneluxi lepingu artikli 2 lõiget 2 kohaldatakse ka teatavatele kuritegudele, mille eest karistatakse rahatrahviga.
Artikkel 3. Kuritegelik varjamine ja kuritegelik ühendus
1. Kui kuritegu, mille toimepanemise tõttu taotletakse väljaandmist:
a) on käsitletud terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsiooni artiklis 1 või 2;
b) väljendub xxxx teos, mille eest karistusena ettenähtud vabadusekaotus või vabadust piirava muu abinõu rakendamine kestab vähemalt 12 kuud, on seotud narkoäriga või muud liiki organiseeritud kuritegevusega või isiku elu, füüsilise puutumatuse või isikuvabaduse vastu toimepandud vägivallateoga või inimrühma ohustamisega,
ning taotleva riigi seaduste alusel käsitatakse kuritegelikku varjamist või kuritegelikus ühenduses osalemist kuriteona, mille eest karistusena ettenähtud vabadusekaotus või vabadust piirava muu abinõu rakendamine kestab vähemalt 12 kuud, ei tohi väljaandmisest keelduda põhjusel, et taotluse saanud riigi seaduses ei käsitata tegu kuriteona.
2. Et kindlaks määrata, kas kuritegeliku varjamise kokkulepe või kuritegelikus ühenduses osalemine on seotud lõike 1 punktis a või b nimetatud kuriteoga, arvestab taotluse saanud riik informatsiooni, mis on esitatud vahistamismääruses või samaväärse toimega korralduses, väljaantava isiku kohta tehtud süüdimõistvas otsuses või avalduses, mis on kuriteo kohta tehtud Euroopa konventsiooni artikli 12 lõike 2 punkti b või Beneluxi lepingu artikli 11 lõike 2 punkti b järgi.
3. Artikli 18 lõike 1 kohase teatamise korral võib liikmesriik deklareerida, et ta reserveerib endale õiguse jätta lõige 1 kohaldamata või kohaldada lõiget teatavatel tingimustel.
4. Xxx xxxx aitab oma käitumisega xxxxx terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsiooni artiklis 1 või 2 terroristliku teona käsitatavale kuriteole, mille paneb toime xxxxx; narkoäri või isiku elu, füüsilise puutumatuse või isikuvabaduse vastu suunatud xxxxx puhul või kui isiku käitumine ohustab inimrühma xx xxxxx eest karistusena ettenähtud vabadusekaotus või vabadust piirava muu abinõu rakendamine kestab vähemalt 12 kuud, peab lõike 3 kohase reservatsiooni teinud liikmesriik seda käitumist artikli 2 lõike 1 kohaselt väljaantavana isegi xxx xxxx ei ole kuriteo toimepanemisest osa võtnud; sätet kohaldatakse kuriteole tahtliku kaasaaitamise korral, xxx xxxx oli teadlik ühenduse eesmärkidest ja üldisest kriminaalsest tegevusest või ühenduse kavatsusest panna toime kõnealune kuritegu.
Artikkel 4. Väljapool kinnipidamisasutust kantava vabadusekaotuse kohaldamise korraldus
Väljaandmisest kriminaalmenetluseks ei tohi keelduda põhjusel, et väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 12 lõike 2 punkti a või Beneluxi lepingu artikli 11 lõike 2 punkti a järgi on väljaandmist taotleva riigi õigusasutuse korralduse alusel ette nähtud kohaldada asjaomase isiku suhtes vabadusekaotust kohas, mis ei ole kinnipidamisasutus.
Artikkel 5. Poliitilised kuriteod
1. Konventsiooni kohaselt ei tohi taotluse saanud liikmesriik käsitada kuritegu poliitilise kuriteona, poliitilise kuriteoga seotud kuriteona või poliitilistel põhjustel toimepandud kuriteona.
2. Artikli 18 lõikes 2 nimetatud xxxxxx võib liikmesriik deklareerida, et ta kohaldab lõiget 1 ainult järgmiste kuritegude suhtes:
a) terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsiooni artiklites 1 ja 2 nimetatud kuriteod;
b) kuritegeliku kokkuleppe sõlmimine või kuritegeliku ühenduse moodustamine, millel on artikli 3 lõikes 4 kirjeldatud käitumise tunnused xx xxxxx eesmärk on toime panna terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsiooni artiklis 1 või 2 käsitletud kuritegu.
3. Väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lõiget 2 ja terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsiooni artiklit 5 kohaldatakse endiselt.
4. Terrorismi vastu võitlemise Euroopa konventsiooni artikli 13 kohaseid reservatsioone liikmesriikidevahelises väljaandmises ei arvestata.
Artikkel 6. Rahanduskuriteod
1. Kui kuritegu on seotud maksude, lõivude, tollimaksude või valuutatehingutega ja taotluse saanud riigi seadustes käsitletakse sama laadi kuritegu, antakse isik välja käesolevat konventsiooni ja väljaandmise Euroopa konventsiooni ning Beneluxi lepingut järgides.
2. Väljaandmisest ei tohi keelduda, kui taotluse saanud riigi seadus ei näe ette sama liiki maksu või lõivu või maksu, lõivu, tollimaksu või valuutatehingut käsitlevaid sätteid kui taotleva riigi seadus.
3. Artikli 18 lõikes 2 nimetatud xxxxxx võib liikmesriik deklareerida, et xx xxxxx rahanduskuriteoga seotud isiku välja ainult sellise teo või tegevusetuse puhul, mida võib käsitada aktsiisi-, käibe- või tollimaksu alase kuriteona.
Artikkel 7. Kodaniku väljaandmine
1. Väljaandmisest ei tohi keelduda põhjusel, et xxxx, xxxxx väljaandmist taotletakse, on taotluse saanud riigi kodanik väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 6 tähenduses.
2. Artikli 18 lõikes 2 nimetatud xxxxxx võib liikmesriik deklareerida, et ta ei xxxx oma kodanikku välja või annab välja eritingimustel.
3. Lõikes 2 nimetatud reservatsioonid kehtivad viis aastat alates kuupäevast, millal asjaomane riik esimest korda kohaldab käesolevat konventsiooni. Reservatsiooni võib uuendada sama kestusega ajavahemike xxxxx.
Hoiulevõtja teatab asjaomasele liikmesriigile reservatsiooni aegumisest kaksteist kuud enne aegumistähtpäeva.
Vähemalt xxxx kuud enne viieaastase tähtaja möödumist edastab liikmesriik hoiulevõtjale xxxxx xxxxx kohta, et xx xxxxx reservatsiooni samaks või muudab seda, lihtsustades väljaandmise tingimusi, või tunnistab reservatsiooni kehtetuks.
Kui eelmises lõigus nimetatud teadet ei ole saadetud, teatab hoiulevõtja asjaomasele liikmesriigile, et tema reservatsiooni tähtaeg on automaatselt pikenenud kuue kuu võrra xx xxxx xxxxx tähtaja möödumist tuleb liikmesriigil teade edastada. Reservatsioon aegub, kui teadet selle tähtaja jooksul ei edastata.
Artikkel 8. Aegumine
1. Väljaandmisest ei tohi keelduda põhjusel, et taotluse saanud riigi seaduste kohaselt on kriminaalmenetluse tähtaeg möödunud või karistus aegunud.
2. Taotluse saanud liikmesriik võib jätta lõike 1 kohaldamata, kui väljaandmistaotluse esitamise põhjustanud kohtueelne menetlus kuulub selle riigi pädevusse.
Artikkel 9. Amnestia
Väljaandmisest keeldutakse, kui taotluse saanud riik on pädev menetlema õigusrikkumist oma kriminaalseaduse alusel ja väljaandmise taotlemist põhjustanud kuriteo suhtes kohaldatakse selles riigis amnestiat.
Artikkel 10. Erikohustuse nõue
1. Xxx xxxx on enne väljaandmist toime pannud kuriteo, mis ei olnud väljaandmise aluseks, võib xxxx taotluse saanud riigi nõusolekuta:
a) alustada isiku suhtes kriminaalmenetlust, juhul kui kuriteo eest ei ole ette nähtud karistusena vabadusekaotust;
b) alustada isiku suhtes kriminaalmenetlust, kui see ei too xxxxx tema isikuvabadust piiravate abinõude rakendamist;
c) karistada isikut või xxxxx tema suhtes muid asjakohaseid meetmeid, kui karistus või meetmed ei too xxxxx vabadusekaotust; karistuseks võib isikut trahvida või xxxxx tema suhtes muid meetmeid sellest hoolimata, et need võivad piirata isikuvabadust;
d) alustada tema suhtes kriminaalmenetlust ja teda kohtuotsuse või vangistamiskäsu täitmiseks kinni pidada või xxxxx tema suhtes muid isikuvabadust piiravaid meetmeid, xxx xxxx on pärast väljaandmist sõnaselgelt loobunud õigusest erikohustuse reegli kohaldamisele väljaandmisele eelnenud kuriteo suhtes.
2. Lõike 1 punktis d nimetatud loobumisavalduse esitab isik taotleva riigi pädevale õigusasutusele ja avaldus protokollitakse selle riigi õigusaktide kohaselt.
3. Liikmesriik võtab meetmeid, et teha kindlaks, kas lõike 1 punktis d nimetatud loobumine on vabatahtlik ja kas isik on loobumise tagajärgedest teadlik. Väljaantaval isikul on õigus saada õigusnõu.
4. Kui taotluse saanud liikmesriik on esitanud artikli 6 lõike 3 kohase deklaratsiooni, ei kohaldata käesoleva artikli lõike 1 punkte a, b ja c rahanduskuritegude suhtes, välja arvatud artikli 6 lõikes 3 loetletud kuriteod.
Artikkel 11. Taotluse saanud riigi nõusoleku andmise eeldus
Liikmesriik võib artikli 18 lõike 2 kohast teadet edastades või muul ajal deklareerida, et suhetes teiste sama deklaratsiooni teinud liikmesriikidega eeldab ta, et väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 14 lõike 1 punkti a ja Beneluxi lepingu artikli 13 lõike 1 punkti a kohane nõusolek on antud, kui väljaandmise korral ei ole teatatud teisiti.
Artikli 10 lõiget 1 kohaldatakse ka juhul, kui liikmesriik on teatanud, et ta ei ole nõusolekut andnud.
Artikkel 12. Väljaandmine kolmandale riigile
1. Väljaandmise Euroopa konventsiooni artiklit 15 ega Beneluxi lepingu artikli 14 lõiget 1 ei kohaldata taotlusele, mis käsitleb isiku väljaandmist kolmandale riigile.
2. Liikmesriik võib artikli 18 lõike 2 kohases xxxxxx deklareerida, et ta kohaldab väljaandmise Euroopa konventsiooni artiklit 15 ja Beneluxi lepingu artikli 14 lõiget 1 ka edaspidi, välja arvatud siis, kui Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise lihtsustatud korda käsitleva konventsiooni artiklis 13 on ette nähtud teisiti või kui asjaomane isik nõustub sellega, et ta antakse välja liikmesriigile.
Artikkel 13. Keskasutus ja dokumentide edastamine faksiga
1. Liikmesriik määrab keskasutuse või kui see on ette nähtud tema põhiseaduses, siis keskasutused, kes vastutavad väljaandmistaotluste ja lisadokumentide ning väljaandmistaotlustega seotud muude dokumentide edastamise ja vastuvõtmise eest, kui käesoleva konventsiooniga ei ole ette nähtud teisiti.
2. Artikli 18 lõike 2 kohases xxxxxx nimetab liikmesriik asutuse või asutused, kelle ta on määranud artikli 1 kohaselt. Ta teatab igast määramisse puutuvast muudatusest hoiulevõtjale.
3. Väljaandmistaotluse ja lõikes 1 nimetatud dokumendid võib saata faksiga. Keskasutusel peab dokumentide edastamiseks ja vastuvõtmiseks olema faksiaparaat; keskasutus tagab, et seda hoitaks töökorras.
4. Edastatava dokumendi autentsuse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks peab keskasutus käesolevat artiklit täites kasutama faksiaparaati kodeerimisseadmega.
Käesoleva artikli kohaldamise asjas konsulteerivad liikmesriigid üksteisega.
5. Väljaandmisdokumentide autentsuse tagamiseks kinnitab taotleva riigi keskasutus oma taotluses, et taotluse põhjendamiseks edastatud dokumendid on originaaliga kooskõlas, ja märgib lehekülgede arvu.
Kui taotluse saanud liikmesriik seab dokumentide ja originaali kooskõla kahtluse alla, on tema keskasutusel õigus taotluse esitanud liikmesriigi keskasutuselt nõuda, et see mõistliku aja jooksul esitaks originaaldokumendid või nende tõestatud koopia kas diplomaatiliste kanalite kaudu või muul vastastikku kokkulepitud xxxx.
Artikkel 14. Lisainformatsioon
Liikmesriik võib artikli 18 lõike 2 kohast teadet edastades või muul ajal deklareerida, et tema suhtes teiste sama deklaratsiooni teinud liikmesriikidega võivad nende liikmesriikide õigusasutused või muud pädevad asutused vajaduse korral esitada taotluse otse tema õigusasutusele või muule väljaandmistaotluse alusel isiku suhtes alustatud kriminaalmenetluse eest vastutavale pädevale asutusele, et saada lisainformatsiooni kooskõlas väljaandmise Euroopa konventsiooni artikliga 13 või Beneluxi lepingu artikliga 12. Deklaratsioonis nimetab liikmesriik oma õigusasutused või muud pädevad asutused, kes on volitatud lisainformatsiooni edastama ja vastu võtma.
Artikkel 15. Tõestamine
Väljaandmiseks edastatava dokumendi või selle koopia autentsust ei pea tõestama või muul viisil ametlikult kinnitama, xxx xxxx ei ole sõnaselgelt ette nähtud käesolevas konventsioonis, väljaandmise Euroopa konventsioonis või Beneluxi lepingus. Kui nimetatud õigusaktides on tõestamist nõutud, käsitatakse dokumentide koopiaid autentsetena, kui need on tõestanud originaali välja andnud õigusasutus või artiklis 13 märgitud keskasutus.
Artikkel 16. Transiit
Kui transiit ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriiki toimub väljaandmise Euroopa konventsiooni artiklis 21 ja Beneluxi lepingu artiklis 21 ettenähtud tingimustel, kohaldatakse järgmisi sätteid:
a) transiiditaotlus peab sisaldama küllaldaselt informatsiooni, et transiiti võimaldav riik saaks taotlust hinnata ja kohaldada transiidi toimumisel väljaantava isiku suhtes asjakohaseid piiranguid.
Küllaldane on järgmine informatsioon:
• väljaantava isiku identsust kinnitavad andmed;
• vahistamismäärus või muu samaväärse toimega dokument või täitmisele pööratav kohtuotsus;
• kuriteo kirjeldus ja kvalifikatsioon;
• kuriteo toimepaneku aeg xx xxxx ning muud tehiolud;
b) transiiditaotluse ja punktis a ettenähtud informatsiooni võib saata transiiti võimaldavale liikmesriigile viisil, mis võimaldab informatsiooni kirjalikult talletada. Transiiti võimaldav liikmesriik teeb oma otsuse teatavaks xxxxx xxxx;
c) kui vahemaandumiseta kavandatud lennul toimub lennugraafikuväline maandumine, esitab taotluse esitanud riik transiiti võimaldavale liikmesriigile punktis a ettenähtud informatsiooni;
d) käesoleva konventsiooni artiklite 3, 5 ja 7 ning muude sätete alusel kohaldatakse väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 21 lõikeid 1, 2, 5 ja 6 ning Beneluxi lepingu artikli 21 lõiget 1 nüüd ja edaspidi.
Artikkel 17. Reservatsioonid
Konventsiooni suhtes ei või teha muid reservatsioone xxx xxxx, mis on konventsioonis sõnaselgelt sätestatud.
Artikkel 18. Jõustumine
1. Liikmesriik võtab konventsiooni vastu oma põhiseaduslikke nõudeid järgides.
2. Liikmesriik teavitab Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri konventsiooni vastuvõtmiseks vajaliku põhiseadusliku menetluse lõpetamisest.
3. Konventsioon jõustub pärast 90 päeva möödumist päevast, millal on viimasena edastanud lõikes 2 nimetatud xxxxx xxxx, kes on nõukogus käesoleva konventsiooni koostamise akti vastuvõtmise päeval Euroopa Liidu liige.
4. Kuni käesoleva konventsiooni jõustumiseni võib iga liikmesriik lõikes 2 nimetatud teadet edastades või muul ajal deklareerida, et ta kohaldab konventsiooni suhetes teiste sama deklaratsiooni teinud liikmesriikidega. Deklaratsioon jõustub hoiuleandmisest arvates 90 päeva pärast.
5. Konventsiooni kohaldatakse taotlusele, mille liikmesriik esitab teisele liikmesriigile pärast konventsiooni jõustumist.
Artikkel 19. Uute liikmesriikide ühinemine
1. Konventsioon on ühinemiseks avatud riigile, kellest saab Euroopa Liidu liikmesriik.
2. Euroopa Liidu Nõukogu koostatud konventsiooni tekst ühineva riigi keeles on autentne.
3. Ühinemiskiri edastatakse hoiulevõtjale.
4. Konventsioon jõustub sellega ühineva riigi suhtes pärast 90 päeva möödumist päevast, millal riik on ühinemiskirja hoiule andnud, või konventsiooni jõustumise päeval, kui see toimub pärast 90-päevase tähtaja möödumist.
5. Kui konventsioon ei ole liikmesriigi ühinemiskirja hoiuleandmise ajaks jõustunud, kohaldatakse ühineva riigi suhtes artikli 18 lõiget 4.
Artikkel 20. Xxxxxxxxxxx
1. Konventsiooni hoiulevõtja on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär.
2. Hoiulevõtja avaldab vastuvõtmis-, ühinemis- ning deklaratsioone ja reservatsioone käsitleva ja muu käesoleva konventsiooniga seotud informatsiooni Euroopa Ühenduse Teatajas.
Selle kinnituseks on täievolilised esindajad käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud ühes eksemplaris hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja taani keeles; tekstid on võrdselt autentsed; käesolev originaal antakse hoiule Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi arhiivi. Peasekretär edastab konventsiooni tõestatud koopia igale liikmesriigile.
CONVENTION DRAWN UP ON THE BASIS OF ARTICLE K.3 OF THE TREATY ON EUROPEAN UNION, RELATING TO EXTRADITION
BETWEEN THE MEMBER STATES OF THE EUROPEAN UNION
The High Contracting Parties to this Convention, Member States of the European Union, Referring to the Act of the Council of the European Union of 27 September 1996,
Desiring to improve judicial cooperation between the Member States in criminal matters, with regard both to prosecution and to the execution of sentences,
Recognizing the importance of extradition in judicial cooperation for the achievement of these objectives,
Stressing that Member States have an interest in ensuring that extradition procedures operate efficiently and rapidly in so far as their systems of government are based on democratic principles and they comply with the obligations laid down by the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms signed in Rome on 4 November 1950,
Expressing their confidence in the structure and operation of their judicial systems and in the ability of all Member States to ensure a fair trial,
Bearing in Mind that by Act of 10 March 1995 the Council drew up the Convention on simplified extradition procedure between the Member States of the European Union,
Taking Account of the interest in concluding a Convention between the Member States of the European Union supplementing the European Convention on Extradition of 13 December 1957 and the other Conventions in force on the matter,
Considering that the provisions of those Conventions remain applicable for all matters not covered by this Convention,
Have agreed as follows:
Article 1. General provisions
1. The purpose of this Convention is to supplement the provisions and facilitate the application between the Member States of the European Union:
– of the European Convention on Extradition of 13 December 1957 (hereinafter referred to as the “European Convention on Extradition”),
– the European Convention on the Suppression of Terrorism of 27 January 1977 (hereinafter referred to as the “European Convention on the Suppression of Terrorism”),
– the Convention of 19 June 1990 applying the Schengen Agreement of 14 June 1985 on the gradual abolition of checks at their common borders in relations between the Member States which are party to that Convention, and
– the first chapter of the Treaty on Extradition and Mutual Assistance in Criminal Matters between the Kingdom of Belgium, the Grand-Duchy of Luxembourg and the Kingdom of the Netherlands of 27 June 1962, as amended by the Protocol of 11 May 1974 (hereinafter referred to as the “Benelux Treaty”) in relations between the Member States of the Benelux Economic Union.
2. Paragraph 1 shall not affect the application of more favourable provisions in bilateral or multilateral agreements between Member States, nor, as provided for in Article 28 (3) of the European Convention on Extradition, shall it affect extradition arrangements agreed on the basis of uniform or reciprocal laws providing for the execution in the territory of a Member State of warrants of arrest issued in the territory of another Member State.
Article 2. Extraditable offences
1. Extradition shall be granted in respect of offences which are punishable under the law of the requesting Member State by deprivation of liberty or a detention order for a maximum period of at least 12 months and under the law of the requested Member State by deprivation of liberty or a detention order for a maximum period of at least six months.
2. Extradition may not be refused on the grounds that the law of the requested Member State does not provide for the same type of detention order as the law of the requesting Member State.
3. Article 2 (2) of the European Convention on Extradition and Article 2 (2) of the Benelux Treaty shall also apply where certain offences are punishable by pecuniary penalties.
Article 3. Conspiracy and association to commit offences
1. Where the offence for which extradition is requested is classified by the law of the requesting Member State as a conspiracy or an association to commit offences and is punishable by a maximum term of deprivation of liberty or a detention order of at least 12 months, extradition shall not be refused on the ground that the law of the requested Member State does not provide for the same facts to be an offence, provided the conspiracy or the association is to commit:
(a) one or more of the offences referred to in Articles 1 and 2 of the European Convention on the Suppression of Terrorism;
or
(b) any other offence punishable by deprivation of liberty or a detention order of a maximum of at least
12 months in the field of drug trafficking and other forms of organized crime or other acts of violence against the life, physical integrity or liberty of a person, or creating a collective danger for persons.
2. For the purpose of determining whether the conspiracy or the association is to commit one of the offences indicated under paragraph 1 (a) or (b) of this Article, the requested Member State shall take into consideration the information contained in the warrant of arrest or order having the same legal effect or in the conviction of
the person whose extradition is requested as well as in the statement of the offences envisaged in Article 12
(2) (b) of the European Convention on Extradition or in Article 11 (2) (b) of the Benelux Treaty.
3. When giving the notification referred to in Article 18 (2), any Member State may declare that it reserves the right not to apply paragraph 1 or to apply it under certain specified conditions.
4. Any Member State which has entered a reservation under paragraph 3 shall make extraditable under the terms of Article 2 (1) the behaviour of any person which contributes to the commission by a group of persons acting with a common purpose of one or more offences in the field of terrorism as in Articles 1 and 2 of the European Convention on the Suppression of Terrorism, drug trafficking and other forms of organized crime or other acts of violence against the life, physical integrity or liberty of a person, or creating a collective danger for persons, punishable by deprivation of liberty or a detention order of a maximum of at least 12 months, even where that person does not take part in the actual execution of the offence or offences concerned; such contribution shall be intentional and made having knowledge either of the purpose and the general criminal activity of the group or of the intention of the group to commit the offence or offences concerned.
Article 4. Order for deprivation of liberty in a place other than a penitentiary institution
Extradition for the purpose of prosecution shall not be refused on the ground that the request is supported, pursuant to Article 12 (2) (a) of the European Convention on Extradition or Article 11 (2) (a) of the Benelux Treaty, by an order of the judicial authorities of the requesting Member State to deprive the person of his liberty in a place other than a penitentiary institution.
Article 5. Political offences
1. For the purposes of applying this Convention, no offence may be regarded by the requested Member State as a political offence, as an offence connected with a political offence or an offence inspired by political motives.
2. Each Member State may, when giving the notification referred to in Article 18 (2), declare that it will apply paragraph 1 only in relation to:
(a) the offences referred to in Articles 1 and 2 of the European Convention on the Suppression of Terrorism;
and
(b) offences of conspiracy or association – which correspond to the description of behaviour referred to in Article 3 (4) – to commit one or more of the offences referred to in Articles 1 and 2 of the European Convention on the Suppression of Terrorism.
3. The provisions of Article 3 (2) of the European Convention on Extradition and of Article 5 of the European Convention on the Suppression of Terrorism remain unaffected.
4. Reservations made pursuant to Article 13 of the European Convention on the Suppression of Terrorism shall not apply to extradition between Member States.
Article 6. Fiscal offences
1. With regard to taxes, duties, customs and exchange, extradition shall also be granted under the terms of this Convention, the European Convention on Extradition and the Benelux Treaty in respect of offences which correspond under the law of the requested Member State to a similar offence.
2. Extradition may not be refused on the ground that the law of the requested Member State does not impose the same type of taxes or duties or does not have the same type of provisions in connection with taxes, duties, customs and exchange as the law of the requesting Member State.
3. When giving the notification referred to in Article 18 (2), any Member State may declare that it will grant extradition in connection with a fiscal offence only for acts or omissions which may constitute an offence in connection with excise, value-added tax or customs.
Article 7. Extradition of nationals
1. Extradition may not be refused on the ground that the person claimed is a national of the requested Member State within the meaning of Article 6 of the European Convention on Extradition.
2. When giving the notification referred to in Article 18 (2), any Member State may declare that it will not grant extradition of its nationals or will authorize it only under certain specified conditions.
3. Reservations referred to in paragraph 2 shall be valid for five years from the first day of application of this Convention by the Member State concerned. However, such reservations may be renewed for successive periods of the same duration.
Twelve months before the date of expiry of the reservation, the depositary shall give notice of that expiry to the Member State concerned.
No later than three months before the expiry of each five-year period, the Member State shall notify the depositary either that it is upholding its reservation, that it is amending it to ease the conditions for extradition or that it is withdrawing it.
In the absence of the notification referred to in the preceding subparagraph, the depositary shall inform the Member State concerned that its reservation is considered to have been extended automatically for a period of six months, before the expiry of which the Member State must give notification. On expiry of that period, failure to notify shall cause the reservation to lapse.
Article 8. Lapse of time
1. Extradition may not be refused on the ground that the prosecution or punishment of the person would be statute-barred according to the law of the requested Member State.
2. The requested Member State shall have the option of not applying paragraph 1 where the request for extradition is based on offences for which that Member State has jurisdiction under its own criminal law.
Article 9. Amnesty
Extradition shall not be granted in respect of an offence covered by amnesty in the requested Member State where that State was competent to prosecute the offence under its own criminal law.
Article 10. Offences other than those upon which the request for extradition is based
1. A person who has been extradited may, in respect of offences committed before his surrender other than those upon which the request for extradition was based, without it being necessary to obtain the consent of the requested Member State:
(a) be prosecuted or tried where the offences are not punishable by deprivation of liberty;
(b) be prosecuted or tried in so far as the criminal proceedings do not give rise to the application of a measure restricting his personal liberty;
(c) be subjected to a penalty or a measure not involving the deprivation of liberty, including a financial penalty, or a measure in lieu thereof, even if it may restrict his personal liberty;
(d) be prosecuted, tried, detained with a view to the execution of a sentence or of a detention order or subjected to any other restriction of his personal liberty if after his surrender he has expressly waived the benefit of the rule of speciality with regard to specific offences preceding his surrender.
2. Waiver on the part of the person extradited as referred to in paragraph 1 (d) shall be given before the competent judicial authorities of the requesting Member State and shall be recorded in accordance with that Member State’s national law.
3. Each Member State shall adopt the measures necessary to ensure that the waiver referred to in paragraph 1 (d) is established in such a way as to show that the person has given it voluntarily and in full awareness of the consequences. To that end, the person extradited shall have the right to legal counsel.
4. When the requested Member State has made a declaration pursuant to Article 6 (3), paragraph 1 (a), (b) and (c) of this Article shall not apply to fiscal offences except those referred to in Article 6 (3).
Article 11. Presumption of consent of the requested Member State
Each Member State, when giving the notification referred to in Article 18 (2) or at any time, may declare that, in its relations with other Member States that have made the same declaration, consent for the purposes of Article 14 (1) (a) of the European Convention on Extradition and Article 13 (1) (a) of the Benelux Treaty is presumed to have been given, unless it indicates otherwise when granting extradition in a particular case.
Where in a particular case the Member State has indicated that its consent should not be deemed to have been given, Article 10 (1) still applies.
Article 12. Re-extradition to another Member State
1. Article 15 of the European Convention on Extradition and Article 14 (1) of the Benelux Treaty shall not apply to requests for re-extradition from one Member State to another.
2. When giving the notification referred to in Article 18 (2), a Member State may declare that Article 15 of the European Convention on Extradition and Article 14 (1) of the Benelux Treaty shall continue to apply except where Article 13 of the Convention on simplified extradition procedure between the Member States of the
European Union(1)provides otherwise or where the person concerned consents to be re-extradited to another Member State.
(1)OJ No C 78, 30.3.1995, p. 1.
Article 13. Central authority and transmission of documents by facsimile
1. Each Member State shall designate a central authority or, where its constitutional system so requires, central authorities responsible for transmitting and receiving extradition requests and the necessary supporting documents, as well as any other official correspondence relating to extradition requests, unless otherwise provided for in this Convention.
2. When giving the notification referred to in Article 18 (2) each Member State shall indicate the authority or authorities which it has designated pursuant to paragraph 1 of this Article. It shall inform the depositary of any change concerning the designation.
3. The extradition request and the documents referred to in paragraph 1 may be sent by facsimile transmission. Each central authority shall be equipped with a facsimile machine for transmitting and receiving such documents and shall ensure that it is kept in proper working order.
4. In order to ensure the authenticity and confidentiality of the transmission, a cryptographic device fitted to the facsimile machine possessed by the central authority shall be in operation when the equipment is being used to apply this Article.
Member States shall consult each other on the practical arrangements for applying this Article.
5. In order to guarantee the authenticity of extradition documents, the central authority of the requesting Member State shall state in its request that it certifies that the documents transmitted in support of that request correspond to the originals and shall describe the pagination. Where the requested Member State disputes that the documents correspond to the originals, its central authority shall be entitled to require the central authority of the requesting Member State to produce the original documents or a true copy thereof within a reasonable period through either diplomatic channels or any other mutually agreed channel.
Article 14. Supplementary information
When giving the notification referred to in Article 18 (2), or at any other time, any Member State may declare that, in its relations with other Member States which have made the same declaration, the judicial authorities or other competent authorities of those Member States may, where appropriate, make requests directly to its judicial authorities or other competent authorities responsible for criminal proceedings against the person whose extradition is requested for supplementary information in accordance with Article 13 of the European Convention on Extradition or Article 12 of the Benelux Treaty.
In making such a declaration, a Member State shall specify its judicial authorities or other competent authorities authorized to communicate and receive such supplementary information.
Article 15. Authentication
Any document or any copy of documents transmitted for the purposes of extradition shall be exempted from authentication or any other formality unless expressly required by the provisions of this Convention, the European Convention on Extradition or the Benelux Treaty. In the latter case, copies of documents shall be considered to be authenticated when they have been certified true copies by the judicial authorities that issued the original or by the central authority referred to in Article 13.
Article 16. Transit
In the case of transit, under the conditions laid down in Article 21 of the European Convention on Extradition and Article 21 of the Benelux Treaty, through the territory of one Member State to another Member State, the following provisions shall apply:
(a) any request for transit must contain sufficient information to enable the Member State of transit to assess the request and to take the constraint measures needed for execution of the transit vis-à-visthe extradited person.
To that end, the following information shall be sufficient:
– the identity of the person extradited,
– the existence of an arrest warrant or other document having the same legal effect or of an enforceable judgment,
– the nature and the legal description of the offence,
– a description of the circumstances in which the offence was committed, including the date and place;
(b) the request for transit and the information provided for in point (a) may be sent to the Member State of transit by any means leaving a written record. The Member State of transit shall make its decision known by the same method;
(c) in the case of transport by air without a scheduled stopover, if an unscheduled landing occurs, the requesting Member State shall provide the transit Member State concerned with the information provided for in point (a);
(d) subject to the provisions of this Convention, in particular Articles 3, 5 and 7, the provisions of Article
21 (1), (2), (5) and (6) of the European Convention on Extradition and Article 21 (1) of the Benelux Treaty shall continue to apply.
Article 17. Reservations
No reservations may be entered in respect of this Convention other than those for which it makes express provision.
Article 18. Entry into force
1. This Convention shall be subject to adoption by the Member States in accordance with their respective constitutional requirements.
2. Member States shall notify the Secretary-General of the Council of the European Union of the completion of the constitutional procedures for the adoption of this Convention.
3. This Convention shall enter into force 90 days after the notification referred to in paragraph 2 by the State, Member of the European Union at the time of adoption by the Council of the Act drawing up this Convention, which is last to complete that formality.
4. Until this Convention enters into force, any Member State may, when giving the notification referred to in paragraph 2, or at any other time, declare that as far as it is concerned this Convention shall apply to its relations with Member States that have made the same declaration. Such declarations shall take effect 90 days after the date of deposit thereof.
5. This Convention shall apply only to requests submitted after the date on which it enters into force or is applied as between the requested Member State and the requesting Member State.
Article 19. Accession of new Member States
1. This Convention shall be open to accession by any State that becomes a member of the European Union.
2. The text of this Convention in the language of the acceding State, drawn up by the Council of the European Union, shall be authentic.
3. The instruments of accession shall be deposited with the depositary.
4. This Convention shall enter into force with respect to any State that accedes to it 90 days after the deposit of its instrument of accession or on the date of entry into force of this Convention if it has not already entered into force at the time of expiry of the said period 90 days.
5. Where this Convention is not yet in force at the time of the deposit of their instrument of accession, Article 18 (4) shall apply to acceding Member States.
Article 20. Depositary
1. The Secretary-General of the Council of the European Union shall act as depositary of this Convention.
2. The depositary shall publish in the Official Journal of the European Communities information on the progress of adoptions and accessions, declarations and reservations, and also any other notification concerning this Convention.
In witness whereof, the undersigned Plenipotentiaries have hereunto set their hands.
Done in a single original, in the Danish, Dutch, English, Finnish, French, German, Greek, Irish, Italian, Portuguese, Spanish and Swedish languages, each text being equally authentic, such original remaining deposited in the archives of the General Secretariat of the Council of the European Union. The Secretary- General shall transmit a certified copy to each of the Member States.