Tõendamiskoormise jagunemine. Xxxxx-Eesti päevalehes „Põhjarannik“ on Xxxxxxxx Xxxxxx, SA Xxx-Viru Keskhaigla jurist, avaldanud oma järgmist arvamust: „VÕS § 770 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Siinjuures tuleb arvestada sellega, et vastutuse aluseks olevad asjaolud – raviviga, tagajärg ehk tervisekahjustus, põhjuslik seos ravivea ja tervisekahjustuse vahel ning arsti süü – peab tõendama patsient, mis xxxx xx suhteliselt keerulisse olukorda. Isikul, kellel puuduvad meditsiinialased teadmised, on kaunis xxxxx tõestada arsti raviviga ja veelgi keerulisem arsti süüd. Teatavasti on iga inimese organism individuaalne ja reageerib meditsiinilistele sekkumistele eri moodi. Xxxxx xx pruugi see arsti süü olla, et patsient ei paranenud. Seega ei saa arsti "süü presumptsiooni" kui sellist eeldada.“63 Samasugusel arvamusel on A. Nõmper xx X. Sootak raamatus „Meditsiiniõigus“, kus kirjutatakse järgmist: „Selleks, et tuvastada, kellel on tõendamiskoormis, tuleb eristada lepingulist ja deliktilist nõuet. Lepingulise nõude puhul peab patsient tõendama kõiki nõude aluseks olevaid asjaolusid. Selleks, et xxxxx mõistaks patsiendi kasuks välja hüvitise, peab patsient seega tõendama tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumist, süüd, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Deliktilise nõude puhul peab patsient tõendama õigushüve rikkumist, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost rikkumise ja kahju tekkimise vahel.“ 64 Tegemist on küllalt laialt levinud arvamusega, et lepinguõiguses peab tervishoiuteenuse osutaja süü tõendama patsient. Siinkohal ei nõustu magistritöö autor selle seisukohaga. Lepinguõiguses ei pea patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja süüd. Süüd eeldatakse nii nagu deliktiõiguseski. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-171-10 65 on Riigikohus öelnud, et üldjuhul vabaneb võlgnik VÕS § 103 lg 1 esimese xxxxx järgi vastutusest üksnes juhul, kui rikkumine on vabandatav. Seaduses ettenähtud juhtudel vastutab aga võlgnik VÕS § 104 lg-te 1 ja 2 järgi üksnes süü, s.o hooletuse, xxxxx hooletuse või tahtluse olemasolu korral. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, 63 X. Xx...
