KOHTUJURISTI ETTEPANEK NILS WAHL
KOHTUJURISTI ETTEPANEK XXXX XXXX
esitatud 22. jaanuaril 20151
Kohtuasi C-15/14 P
Euroopa Komisjon versus
MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt.
Apellatsioonkaebus — Riigiabi — Ungari riigi ning nafta- ja gaasiettevõtja MOL vaheline leping, mis käsitleb süsivesinike kaevandamisega seotud kaevandamistasu — Kaevandamistasu õigusliku korra hilisem muutmine — Tõus, mida ei kohaldatud MOL-i suhtes — Valikulise eelise olemasolu
1. Euroopa Komisjon soovib käesoleva apellatsioonkaebusega saavutada seda, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu otsus MOL vs. komisjon 2, millega see xxxxx tühistas komisjoni 9. juuni 2010. aasta otsuse 2011/88/EL riigiabi C 1/09 (ex NN 69/08) kohta, xxxx Xxxxxx andis äriühingule MOL Nyrt. 3
2. Euroopa Xxxxx peab käesoleval juhul peamiselt kindlaks tegema, kas Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada põhjendusel, et komisjon ei tõendanud, et vaidlustatud meede, mis on selle poolest eripärane, et see koosnes riigi xx xxx ettevõtja vahel sõlmitud tasukokkuleppest ning tasu korra hilisemast muudatusest, xxxx xxxxx ettevõtja suhtes ei kohaldatud, on valikuline. Üldisemalt annab käesolev kohtuasi võimaluse teha mõned täpsustused näitajate kohta, mida tuleb ELTL artikli 107 lõikes 1 kasutatud mõiste „riigiabi” koosseisu kuuluva valikulisuse tingimuse analüüsimisel arvesse xxxxx.
I. Vaidluse taust
3. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjal võib vaidluse tausta kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.
4. MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt. (edaspidi „MOL”) on Budapestis (Ungari) asuv äriühing, mille peamised tegevusalad on toornafta, maagaasi ja gaasiliste ainete geoloogiline luure ja tootmine, toornaftast valmistatud toodete vedu, ladustamine ja turustamine hulgi- ja jaemüüjatele, maagaasi vedu ning alkeenide ja polüolefiinide tootmine ja müük.
1 — Algkeel: prantsuse.
2 — T-499/10, EU:T:2013:592; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”.
3 — ELT 2011, L 34, lk 55; edaspidi „vaidlusalune otsus”.
ET
ECLI:EU:C:2015:32 1
X. Xxxxxx kaevandusseadus
5. Kõiki kaevandamistegevusi, sh süsivesinike kaevandamist reguleerib Ungaris 1993. aasta XLVIII seadus kaevandustegevuse kohta 4. Selle seaduse kohaselt täidavad reguleerimisülesandeid kaevandustegevuse eest vastutav minister ja kaevandusamet – keskasutus, mis teostab avalikus halduses järelevalvet kaevandustegevuse üle.
6. Kaevandamisseaduse kohaselt võivad maavarade uurimistööd ja kaevandamine toimuda kahe erineva õigusliku korra alusel. Kaevandamisseaduse §-des 8–19 on ala jaoks, mida eelkõige geoloogiliste andmete alusel loetakse kaevandatavate maavarade poolest rikkaks ning kvalifitseeritakse „suletuks” (kaevandamisseaduse § 9 lõige 1), ette nähtud niisugune kontsessioon, mis antakse hankemenetluses igale suletud alale lepingu alusel, mis sõlmitakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri xx xxxxx võitnud ettevõtja vahel (kaevandamisseaduse § 10–12). „Avatuks” kvalifitseeritud alasid, mis on kaevandatavate maavarade poolest vaesemad, on võimalik kasutada kaevandamisameti antava kaevandamisloa alusel, tingimusel et taotleja puhul on täidetud õiguslikud tingimused (kaevandamisseaduse § 5 lõike 1 punkt a ja lõige 4).
7. Kaevandamisseaduse §-s 20 on sätestatud normid, mille alusel määratakse kindlaks riigile makstav kaevandamistasu. Kaevandamisseaduse § 20 lõikes 11 on ette nähtud, et kaevandamistasu suuruseks on protsent, mis määratakse kindlaks olenevalt olukorrast kas seaduses, kontsessioonilepingus või kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel sõlmitud lepingus. Kontsessiooni korral kehtestab kaevandamistasu määra kaevandustegevuse eest vastutav minister, kes võtab arvesse kaevandamisseaduse § 20 lõikes 8 ette nähtud teatud näitajaid. Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 osundatud lepingu korral määratakse tasumäär kindlaks selle paragrahvi alusel. Kaevandamistasu määr kehtestatakse kaevandamisseaduses, kui kaevandamistegevus toimub kaevandamisloa korra alusel (kaevandamisseaduse § 20 lõiked 2–7).
8. Kuni 2008. aastani oli kaevandamistasu määr süsivesinike, toornafta ja maagaasi kaevandamisloaga hõlmatud kaevandamise eest kindlaks määratud 12%-le kasutatud mahu väärtusest selliste maardlate puhul, mis võeti kasutusele alates 1. jaanuarist 1998, või oli tuletatav matemaatilise valemi abil, milles võeti arvesse avaliku gaasiteenistuse ostetud maagaasi keskmist xxxxx xxxx 12% suuruse miinimummääraga selliste maagaasi maardlate puhul, mis olid kasutusele võetud enne 1. jaanuari 1998 (kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punkt b).
9. Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 on sätestatud, et kui kaevandusettevõtja, kes tegutseb kaevandamisloa alusel, see tähendab avatud alal asuvates maardlates, ei ole asunud kaevandama viie aasta jooksul loa saamisest, võib xx xxx korra taotleda kaevandusametilt kõnealuse tähtaja pikendamist kuni viieks aastaks. Kaevandusameti nõusolekul määratakse kaevandustegevuse eest vastutava xxxxxxxx xx kaevandusettevõtja vahelises lepingus pikendatud kasutusõigusega maardlate puhul kindlaks maavarade maht, mis on aluseks kaevandamistasu arvutamisel, ning tasumäär, mis peab olema suurem pikendamistaotluse ajal kohaldatavast määrast, ületamata seda määra rohkem kui 1,2 korda (edaspidi
„pikendamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui kahte maardlat, kohaldatakse pikendamistasu määra kaevandusettevõtja kõigile maardlatele lepinguga, mille kestus on vähemalt viis aastat (edaspidi „suurendatud kaevandamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui viit maardlat, võidakse nõuda erakorralist tasu kuni 20% summast, mis kuulub tasumisele suurendatud kaevandamistasu alusel.
4 — 1993. évi XLVIII. törvény a bányászatról, edaspidi „kaevandamisseadus”.
B. MOL-i xx Xxxxxx riigi vahel 2005. aastal sõlmitud kaevandusõiguste pikendamise leping
10. MOL taotles 19. septembril 2005 nende oma kaevandusõiguste pikendamist, mis olid seotud tema 12 süsivesinike maardlaga, mille kohta tal oli kaevandamisluba xx xxx ta ei olnud viie aasta möödumisel nende lubade väljastamisest veel kaevandama asunud.
11. Kaevandustegevuse eest vastutav minister ja MOL allkirjastasid 22. detsembril 2005 kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel pikendamislepingu nende 12 süsivesinike maardla kohta (edaspidi „2005. aasta leping”), mille punktis 1 pikendati kõnealuses 12 maardlas kaevandamisega alustamise tähtaega viie aasta võrra ning määrati kindlaks hageja poolt riigile kõigi viie aasta eest makstav pikendamistasu (12% × 1,050 esimese aasta eest ehk 12,600%; 12% × 1,038 teise aasta eest ehk 12,456%; 12% × 1,025 kolmanda aasta eest ehk 12,300%; 12% × 1,020 neljanda ja viienda aasta eest ehk 12,240%).
12. 2005. aasta lepingu punkti 4 järgi kohaldatakse suurendatud kaevandamistasu kõikide MOL-i maardlate suhtes, kus juba kaevandamislubade alusel kaevandamistöid tehakse, s.o 44 süsivesinike maardla suhtes, kus tootmist alustati pärast 1. jaanuari 1998, ja 93 maagaasimaardla suhtes, kus tootmist alustati enne seda kuupäeva, 15 aasta jooksul alates selle lepingu jõustumise kuupäevast. Pikendamise perioodi viienda aasta suurendatud kaevandamistasu määr kehtib kuni 15. aastani. Mis puudutab maagaasi maardlaid, milles tootmine algas enne 1. jaanuari 1998, siis kõigi viie pikendamisaasta suurenduskoefitsienti (vt käesoleva ettepaneku punkt 11) kasutatakse kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punktis b kindlaks määratud matemaatilises valemis, kusjuures viienda aasta suurenduskoefitsient kehtib kuni 15. aastani.
13. 2005. aasta lepingu punktis 6 on ette nähtud erakorralise tasu maksmine summas 20 miljardit Ungari forinti (HUF).
14. 2005. aasta lepingu punktis 9 on ette nähtud, et pikendamistasu määr, suurendatud kaevandamistasu määr, arvutamise alus, protsendi suurus ning kõik nende tasude arvutamiseks kasutatavad tegurid määratakse lepingu kogu kestuse jooksul kindlaks üksnes lepingu tingimustes ning 2005. aasta lepingus ette nähtud määrad jäävad lepingu kogu kehtivuse ajal muutumatuks.
15. Punkti 11 kohaselt jõustub 2005. aasta leping kaevandusameti resolutsiooni kehtima hakkamise kuupäevast. Sama lepingupunkt keelab pooltel 2005. aasta lepingut ühepoolselt lõpetada, välja arvatud juhul, xxx xxxxxx isik omandab MOL-i kapitalis üle 25% suuruse osaluse.
16. Kaevandusamet võttis 2005. aasta lepingu kohta vastu 23. detsembri 2005. aasta resolutsiooni, millega kinnitati selle tähtaja pikendamist, mis oli antud punktis 10 loetletud 12 süsivesiniku maardlas kaevandamistööde alustamiseks, ning hagejal lasuvaid makseid, mille suurus oli ette nähtud kõnealuses lepingus.
C. Kaevandamisseaduse muudatus, mis käsitleb 2008. aasta kaevandamisõigusi
17. 2007. aasta CXXXIII seadusega kaevandustegevuse kohta, millega muudetakse 1993. aasta XLVIII seadust 5 ja mis jõustus 8. jaanuaril 2008, muudeti kaevandamistasu määra.
18. Muudetud kaevandamisseaduse § 20 lõikes 3 on peamiselt ette nähtud kaevandamistasu määr 30% nende maardlate kaevandamismahust, mis võeti kasutusele ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni
31. detsembrini 2007, kaevandamisseaduses sätestatud korra kohase matemaatilise valemi kohaldamine enne 1. jaanuari 1998 kasutusele võetud maagaasimaardlatele, mille puhul on tasu miinimummääraks 30%, ning kaevandamistasu diferentseeritud määra kohaldamine nende maardlate puhul, mida hakati
5 — 2007. évi CXXXIII. törvény a bányászatról szóló 1993. évi XLVIII. törvény módosításáról, edaspidi „muudetud kaevandamisseadus”.
kasutama pärast 1. jaanuari 2008, sõltuvalt kaevandatava toornafta või maagaasi mahust, nimelt 12% suurune määr aastase toodangumahu puhul, mis maagaasi puhul ei ületa 300 miljonit m3 või toornafta puhul 50 kilotonni (kt), 20% suurune määr toodangu puhul, mille maht on maagaasi puhul 300–500 miljonit m3 ning toornafta puhul 50–200 kt, ning 30% suurune määr toodangu puhul, mis ületab maagaasi puhul 500 miljonit m3 ja toornafta puhul 200 kt. Lõpuks suurendatakse kõigi maardlate puhul sõltumata nende kasutusele võtmise algusest kaevandamistasu 3% või 6%, kui Brenti toornafta hind on kõrgem kui vastavalt 80 või 90 USA dollarit (USD).
19. Maksude ja tasude määrasid muutva 2008. aasta LXXXI seaduse 6 §-ga 235 muudetakse
kaevandusseadust, alandades kaevandamistasu määra maardlate puhul, kus kaevandamistegevust alustati ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007 (viimane kuupäev xxxxx arvatud) ja kaevandamistasu minimaalset määra maagaasimaardlate puhul, kus kaevandamistegevust alustati enne
1. jaanuari 1998, 12 protsendini. See muudatus jõustus 23. jaanuaril 2009.
D. Ametlik uurimismenetlus ja vaidlusaluse otsuse tegemine
20. Komisjon tegi 14. novembril 2007 saadud kaebuse tulemusena 13. jaanuari 2009. aasta kirjaga Ungari ametiasutustele teatavaks oma otsuse algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus seoses 2005. aasta lepinguga, mille alusel vabastati MOL kaevandamistasu suurendamisest, nagu see tulenes muudetud kaevandamisseadusest (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Komisjon oli seisukohal, et arvestades seda, kuidas 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduse sätted on välja töötatud, loetakse neid xxx xx sama meetme osadeks, ning olles hinnanud nende ühist mõju, jõudis ta järeldusele, et 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse koostoime tulemusel anti MOL-ile põhjendamatu eelis. Komisjoni arvates vastas meede EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele xx xxxx tuleb käsitada riigiabina, kusjuures miski xx xxxxx sellele, et niisugune abi võiks olla ühisturuga kokkusobiv. Koos menetluse algatamise otsusega avaldati huvitatud isikutele suunatud ettepanek esitada oma seisukohad.
21. Ungari esitas 9. aprilli 2009. aasta kirjaga oma seisukohad menetluse algatamise otsuse kohta. Ungari ametiasutused olid arvamusel, et meede ei ole riigiabi, kuna 2005. aasta leping ei loonud hagejale ühtegi eelist ega olnud valikuline, sest lepingu kohaldamise tulemusel ei koheldud MOL-i soodsamalt.
22. MOL xx Xxxxxx Bányászati Szövetség (Ungari Mäetööstuse Liit) esitasid kahe 27. aprilli 2009. aasta kirjaga oma vastavad seisukohad menetluse algatamise otsuse kohta. Hageja arvates ei olnud ta 2005. aasta lepingu kohaldamise tõttu eelisolukorras, kuna ta tasus kaevandamistasu, mis oli suurem tema konkurentide omast ning sellest, mida ta oleks maksnud xxxx lepinguta, kusjuures leping oli kooskõlas kaevandamisseaduse xx xxxxx loogikaga. Magyar Bányászati Szövetség ise rõhutas eriti vajadust, et riik seadusandja ülesannetes järgiks ettevõtjate õiguspäraseid ootusi ja õiguskindluse põhimõtet, tagades kaevandamistasu pikaajalise stabiilsuse seoses maardlatega, millele kaevandamisluba oli juba väljastatud.
23. Komisjon tegi 9. juunil 2010 vaidlusaluse otsuse, mille kohaselt kujutavad esiteks Ungari võetud meetmed, nimelt MOL-i kaevandamistasu kindlaksmääramine 2005. aasta lepingus koos muudetud kaevandamisseadusest tulenevate muudatustega endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis on ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt ühisturuga kokkusobimatu, ning teiseks peab Ungari abi MOL-ilt tagasi nõudma.
6 — 2008. évi LXXXI. törvény egyes adó- és járuléktörvények módosításáról.
25. Meetme valikulisuse kriteeriumi küsimuses leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et võrdlusaluseks on kaevandamisloa kord, ning lükkas tagasi argumendid, et selliseid lubasid pikendavad kokkulepped võivad endast kujutada eraldiseisvat võrdlusalust (põhjendused 61–65). Komisjoni arvates oli pikendamisleping „kahtlemata” valikuline, kuna Ungari ametiasutustel on tegutsemisruum niisuguse lepingu sõlmimiseks või sõlmimata jätmiseks ning selles lepingus sisalduvate makseelementide kindlaksmääramiseks (põhjendus 66). Komisjon rõhutas niisuguseid asjaolusid, et esiteks on MOL-i tasud kuni 2020. aastani väiksemad peaaegu kõigi tema maardlate puhul, mille jaoks oli nõutav kaevandamisluba, xxxxx xxx tema konkurendid, xxxxx suhtes kehtis sama kord ning kes alustasid tootmist õigel ajal, pidid maksma kõrgemat tasu (põhjendus 67), ning teiseks oli hageja süsivesinike valdkonnas ainus ettevõtja, kellel pikendati kaevandamisloa alusel antud kasutusõigusi, xxxxx xxx muud pikendamised puudutasid ettevõtjaid, kes kaevandasid tahkeid maavarasid, mille kaevandamise tasusid ei muudetud (põhjendus 68). Komisjon leidis, et kõnealuste toimingute üksteisele järgnemine
– nimelt viis, kuidas kaevandamisseaduse § 26/A lõiget 5 muudeti, selle alusel sõlmitud 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduses sisalduvad muudatused – oli valikuline (põhjendus 69). Komisjoni hinnangul kohaldati üksnes MOL-i suhtes erikorda, mis kaitses teda kaevandamistasu mis tahes suurendamise eest (põhjendus 70).
II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
26. MOL palus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2010 saabunud hagiavalduses esimese võimalusena vaidlusalune otsus tühistada xx xxxxx võimalusena tühistada see osas, milles antakse korraldus asjaomased summad tagasi nõuda.
27. MOL põhjendas xxx xxxx kolme väitega, mille kohaselt on esiteks rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, teiseks ELTL artikli 108 lõiget 1 ja määruse (EÜ) nr 659/19997 artikli 1 punkti b alapunkti v ning kolmandaks sama määruse artikli 14 lõiget 1.
28. Oma esimeses väites vaidlustas MOL kõnesoleva meetme riigiabiks kvalifitseerimise.
29. Üldkohus analüüsis eelkõige selle esimese väite teist osa, mille kohaselt ei ole see meede valikuline.
30. Selles olukorras tõi Üldkohus kõigepealt ära komisjoni hinnangu, mis on vaidlusaluses otsuses, ja meenutas argumente, mille pooled olid selle kohta Üldkohtus esitanud, ning xxxxxx eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamiseks on nõutav üksnes kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on riiklik meede selline, et soodustab
„teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, arvestades asjassepuutuva meetmega taotletavat eesmärki.
31. Olles seejärel ära toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56-61 sisalduvad argumendid, mille Xxxxxx xx XXX olid esitanud haldusmenetluses, meenutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 62, et käesoleval juhul moodustavad vaidlustatud meetme kaks elementi – nimelt esiteks 2005. aasta leping, milles määratakse kindlaks kaevandamistasu määrad kõigile MOL-i maardlatele, mis on kasutusele
7 — Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).
võetud või mille kasutusele võtmist on pikendatud, kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal, ning teiseks muudetud kaevandamisseadus, millega suurendatakse kaevandamistasu määra kõigi süsivesinike maardlate puhul, millel on kaevandamisluba –, xxxx et see meede sisaldaks sätteid, mis puudutaksid maardlaid, mille suhtes on juba sõlmitud pikendamise leping.
32. Üldkohtu arvates saab vaidlustatud meetme niisuguses olukorras kvalifitseerida riigiabiks, kui on tõendatud, et sõlmitud lepingu tingimused pakkus riik valikuliselt välja ühele või mitmele ettevõtjale, mitte niisuguste objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis tulenevad üldkehtivast õigusnormist ja on kohaldatavad kõikide ettevõtjate suhtes (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 66). Eelkõige leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et koostisosade kogumi saab kvalifitseerida riigiabiks, xxx xxxx kaitseb ühte või mitut juba turul tegutsevat ettevõtjat, sõlmides nendega lepingu, milles nähakse nende puhul ette kogu lepingu kestuse jooksul tagatud tasumäär ja millega riigil on seega tahe tegutseda väljaspool oma reguleerimispädevust, suurendades tasumäära nii, et teised ettevõtjad turul on asetatud halvemasse olukorda, sõltumata sellest, kas tegemist on lepingu sõlmimise hetkel juba olemasolevate või uute ettevõtjatega.
33. Võttes arvesse esiteks seda, et käesoleval juhul ei iseloomusta pikendamislepingute sõlmimist reguleerivat õiguslikku raamistikku valikulisus, ja kaalutlusi, mis õigustavad kaalutlusruumi jätmist Ungari ametiasutustele tasumäärasid käsitlevatel läbirääkimistel (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 70-74) ning teiseks asjaolu, et ei ole midagi, mille põhjal võiks väita, et need ametiasutused kohtlesid MOL-i soodsamalt võrreldes ükskõik missuguse teise sarnases olukorras ettevõtjaga (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 75-80), järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et 2005. aasta lepingu valikulisust ei saa lugeda tõendatuks.
34. Lõpuks xxxxxx Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et tasude suurendamine muudetud kaevandamisseaduse alusel, mis jõustus alles 2008. aastal, leidis aset toornafta maailmahindade tõusu kontekstis. Ta järeldas, et kuna komisjon ei viidanud sellele, et 2005. aasta leping sõlmiti kaevandamistasude tõstmise ootuses, ei saa seda lepingut koostoimes viimati nimetatud muudetud seadusega kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 tähenduses.
35. Üldkohus xxxxxxxx xxxxx MOL-i xxxx xx tühistas vaidlusaluse otsuse.
III. Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
36. Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
— esimese võimalusena:
— tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
— jätta hagi, milles palutakse vaidlusalune otsus tühistada, rahuldamata;
— mõista kohtukulud välja MOL-ilt;
— teise võimalusena:
— suunata asi tagasi Üldkohtusse;
— otsustada mõlema kohtuastme menetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.
37. MOL palub esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
38. Xxxxxx esitasid Euroopa Kohtus oma seisukohad kirjalikult ja 13. novembri 2014. aasta kohtuistungil ka suuliselt.
IV. Apellatsioonkaebuse analüüs
39. Kui küsimust, kas komisjoni osundatud sekkumiste vahel võib olla seoseid, käsitles Üldkohus omalt
poolt mõistagi napisõnaliselt, 8 siis kontrollides, kas on täidetud vaidlusaluse meetme valikulisuse
xxxxxxxx, leidis aset ka teatav segaminiajamine, sest kord viidati 2005. aasta lepingu valikulisusele, 9
kord jälle terve „vaidlustatud meetme” valikulisusele 10.
40. Komisjon esitab käesoleva apellatsioonkaebuse raames ainult ühe väite, mille kohaselt on vaidlustatud meetme valikulisuse tingimuse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses analüüsimisel rikutud õigusnorme.
41. Komisjon arvab, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas seda tingimust valesti, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse mitmest lõigust. Tema argumendid puudutavad sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse nelja aspekti.
42. Enne komisjoni argumentide iga aspekti analüüsimist xxxx xxxxx hädavajalik esitada mõned kaalutlused ELTL artikli 107 lõikest 1 tuleneva valikulisuse nõude sisu xx xxxxx ulatuse kohta niisuguses olukorras, nagu vaadeldakse käesoleval juhul.
A. Sissejuhatavad märkused ELTL artikli 107 lõikest 1 tuleneva valikulisuse nõude sisu xx xxxxx ulatuse kohta niisuguses olukorras, nagu vaadeldakse käesoleval juhul
43. Tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel xxxxx antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
44. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on EÜ artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. 11
45. Seega on täiesti selge, et meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peab esiteks olema tegemist riigi sekkumise või vähemalt riigi ressurssidega, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma abisaajatele valikulise eelise ning neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. 12
46. Käesoleval juhul on vaidlustatud üksnes kolmanda tingimuse, täpsemalt „valikulisuse” nõude tõlgendamine ja kohaldamine.
47. Seda meetme valikulisuse või – kui kasutada teist sageli kasutatavat terminit – „konkreetsuse” nõuet tuleb selgelt eristada majandusliku eelise tuvastamisest. Teiste sõnadega võib öelda, et kui on tuvastatud asjaomasest meetmest otseselt või kaudselt tuleneva eelise olemasolu laiemas tähenduses, peab komisjon veel tõendama, et see eelis on suunatud konkreetselt ühele või mitmele ettevõtjale.
8 — Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 67 ja 82.
9 — Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 75-81.
10 — Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 68 ja 83.
11 — Kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post (C-399/08 P, EU:C:2010:481, punkt 38 xx xxxx viidatud kohtupraktika). 12 — Kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post (EU:C:2010:481, punkt 39 xx xxxx viidatud kohtupraktika).
Eelkõige tuleb komisjonil näidata, et meede tekitab erinevat kohtlemist ettevõtjate vahel, kes on
taotletava eesmärgi seisukohast sarnases olukorras. 13 Keelatud ei ole mitte eelise andmine kui
niisugune, xxxx see, kui niisugune - diskrimineerivalt ja valikuliselt – antud eelis võib asetada teatavad ettevõtjad soodsamasse olukorda kui teised.
48. See täpsustatud, tuleb märkida, et valikulisuse nõuet ei saa minu arvates täielikult lahutada majandusliku eelise samaaegsest – ehkki täiesti eraldiseisvast - tuvastamisest.
49. Mulle näib, et selles küsimuses tuleb esitada kaks üldist kaalutlust.
50. Esiteks tundub mulle üsna ilmne, et see valikulisuse nõue ei etenda samasugust xxxxx siis, kui asjaomane meede on mõeldud individuaalseks abiks, ja siis, kui see kujutab endast üldist abikava.
51. Individuaalset laadi meetme hindamisel võimaldab majandusliku eelise tuvastamine nimelt põhimõtteliselt eeldada, et see meede on „konkreetne”, xx xxxxx järeldada, et see on ka valikuline.
52. Seevastu üldist laadi kava (toetuste kord, tasusüsteem, maksusoodustused, üldnormidest kõrvale kalduv kord pankroti, lõivude tasumise või mitmesuguste maksete valdkonnas jms) analüüsimisel võimaldab valikulisus kindlaks teha, kas oletatav eelis, mis on xxxx suunatud kõikidele ettevõtjatele, ei too tegelikult ja sellega seotud objektiivseid kriteeriume arvestades kasu ainult teatavat liiki ettevõtjatele või teatavale ettevõtjate rühmale.
53. Selleks tuleb välja selgitada, kas asjaomane meede, mis annab xxxx üldise ulatusega eelise, teeb seda
„ainult teatavate ettevõtjate või teatavate tegevussektorite huvides”. Selle eesmärk on teiste sõnadega veenduda, et riigi meetmetega ei tekitata ettevõtjate vahel – või täpsemalt ettevõtjate vahel, kes on asjaomase siseriikliku süsteemi eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras – erinevat kohtlemist, mida ei õigusta selle süsteemi xxxx xx ülesehitus.
54. Kuigi liikmesriikidel on teatav tegevusruum oma maksu-, tööstus- või ka sotsiaalpoliitika kindlaksmääramisel, ei või nad riigiabi käsitlevate õigusnormide seisukohast tegutseda diskrimineerivalt. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et valikulisuse mõiste on seotud diskrimineerimise mõistega 14 ning seega on nõustutud, et ei ole tingimata keelatud kehtestada meetmeid, mille kohaselt on ametiasutustel teatav kaalutlusruum.
55. Teiseks juhul, kui tegemist on abikavaga, tuleb eelnevalt välja selgitada, milles seisneb selle kava puhul iseenesest meede, mis võib leevendada kohustusi, mis ettevõtjate eelarvel põhimõtteliselt lasuvad.
56. Selles ongi käesoleva, täiesti eripärast riigiabimeedet puudutava kohtuasja kogu keerukus.
13 — Vt kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C-279/08 P, EU:C:2011:551, punkt 62).
14 — Xx xxxx isegi vaatamata sellele, et on rõhutatud, et mõiste „diskrimineerimine” võib näida abi valdkonnas mitmetähenduslik, sest diskrimineerimine eeldab paratamatult niisuguste samasuguses olukorras ettevõtjate või tootmise olemasolu, mille suhtes vaidlusalust meedet ei kohaldata, st konkurentsi (vt kohtujuristi ettepanek, Darmon, liidetud kohtuasjad Xxxxxx Neptun, C-72/91 ja C-73/81, EU:C:1992:130, punkt 61).
57. Kõigepealt – ja kuigi seda järeldust oli võimalik arutada seoses MOL-i Üldkohtule esitatud hagiga, 15 tuleb märkida, et vaidlustatud meede koosneb kahest koostisosast, nimelt 2005. aasta lepingust, millega on määratud kindlaks kõikide hageja maardlate suhtes, kus on kaevandamist alustatud või mille puhul on kaevandamisega alustamist pikendatud, kohaldatav kaevandamistasu, igal aastal 15-aastasest kestusest, ja muudetud kaevandamisseadusest, millega suurendati kaevandamistasusid kõikide süsivesinike maardlate puhul, millele on väljastatud kaevandamisluba, puudutamata maardlaid, mille osas oli pikendamisleping juba sõlmitud. 16
58. Lõpuks tuleb märkida, et kuna komisjon ei võtnud vaidlusaluses otsuses seisukohta seoste kohta 2005. aasta lepingu ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatuse vahel, siis selles osas, missugused õigusnormid on vaidlusaluse meetme valikulisuse analüüsimisel asjakohased, valitseb segadus.
59. Tuleb nimelt märkida, et komisjon leidis, et see meede koosneb 2005. aasta lepingu ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatuse kogumist, 17 näitamata isegi ära, missugusel põhjusel on need erinevad sekkumised kronoloogiliselt, funktsionaalselt ja sisuliselt omavahel tihedalt seotud. 18 Ta piirdus lisaks sellega, et hindas, kas valikulisuse tingimus on täidetud, võttes arvesse kaevandamislubade süsteemi, mida kohaldati 2005. aasta lepingu sõlmimise hetkel. 19
60. Seega, sõltumata sellest, et vaidlusaluseks meetmeks peeti „kõiki riigi toiminguid koos”, 20 st
2005. aasta lepingut koostoimes kaevandamisseaduse hilisemate muudatustega, analüüsiti selle meetme
valikulisust ainult 2005. aasta lepingut arvestades, 21 kusjuures tuleb täpsustada, et viitraamistikuks
määrati kaevandamislube reguleeriv raamistik, mida kohaldati selle lepingu sõlmimise kuupäeval.
61. Näib, et selle lähenemise kohaselt keskendas Üldkohus oma analüüsi vägagi õigesti küsimusele, kas 2005. aasta leping kujutab endast valikulist meedet.
62. See ainult 2005. aasta lepingu analüüsimine ei ole olukorras, kus Xxxxxxxx võttis omaks hinnangu, et vaidlustatud meede koosneb kahest koostisosast, s.o 2005. aasta lepingust ja 2008. aastal muudetud kaevandamisseadusest, käesoleval juhul siiski raskusteta.
63. Euroopa Xxxxx rõhutas kohtuotsuses Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt 22, et kuna riigi sekkumised toimuvad mitmesugustes vormides xx xxxx tuleb analüüsida nende tagajärgede kaudu, siis ei saa välistada, et mitut riigi järjestikust sekkumist tuleb ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamise eesmärgil käsitada ühe sekkumisena. Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui järjestikused sekkumised on eelkõige nende ajalist järjekorda, eesmärki ja ettevõtja olukorda nende sekkumiste hetkel arvestades niivõrd tihedalt omavahel seotud, et neid on võimatu eraldada. 23
15 — Selles küsimuses võib olla huvitav teada, et XXX heitis oma Üldkohtule esitatud hagis kõigepealt (vt Üldkohtule esitatud hagi punktid 38-44) komisjonile ette, et komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et 2005. aasta leping ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatus moodustavad koos xxx xx sama meetme. Nagu MOL xxx xxxxx väljendus, rikkus komisjon õigusnormi, kui otsustas, et pikendamisleping, mis sõlmiti 2005. aastal, ja kaevandamisseaduse muutmine 2008. aastal, mis on hilisem, kujutavad endast xxxx xx sama abimeedet, ehkki ta oli nõustunud, et need kaks eraldi meedet ei kujuta endast iseenesest abimeedet. Alles hiljem xxxxxx xx, et kui tegemist on xxx xx sama meetmega, ei saa seda lugeda valikuliseks.
16 — Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63 ning vaidlusaluse otsuse põhjendustes 19 (milles on meenutatud põhjuseid, miks uurimismenetlus algatati) ja 53 (kõnesoleva meetme otsese hindamise raames) tuvastatu.
17 — Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 53 ja 69.
18 — Vt kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt (C-399/10 P ja C-401/10 P, EU:C:2013:175, punkt 104 xx xxxx viidatud kohtupraktika).
19 — Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 62-68.
20 — Vt vaidlusaluse otsuse põhjenduses 53 kasutatud sõnastus.
21 — Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 Üldkohtu poolt tuvastatu. 22 — EU:C:2013:175.
23 — Kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt (EU:C:2013:175, punktid 103 ja 104).
64. Võtmata kohe alguses seisukohta 24 küsimuses, kas komisjon oli – nagu Euroopa Kohtu praktika kohustab – piisavalt tõendanud tihedaid seoseid käesolevas kohtuasjas vaadeldavate riiklike sekkumiste vahel, laseb Üldkohus valitseda ebakindlusel õigusliku raamistiku osas, mida käesoleval juhul vaidlusaluse meetme või vaidlusaluste meetmete valikulisuse tõendamisel arvesse xxxxx tuleb. Õigusliku raamistiku kindlaksmääramine teatava kava valikulisuse analüüsimisel võib aga – nagu komisjon muide xxxxxx - 25 olla määrava tähtsusega. 26
65. Sellegipoolest ei ole vaidlusaluse meetme valikulisuse analüüsimist 2005. aasta lepingut reguleerivast õiguslikust raamistikust lähtudes üldsegi käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud.
66. See täpsustatud, tuleb märkida, et käesoleva apellatsioonkaebuse raames peab Euroopa Xxxxx ainult kindlaks tegema, kas Üldkohus ei teinud viga, kui leidis, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud – nagu ta tegema peab –, et oletatav abimeede on valikuline.
67. Nagu ma tagapool uuesti selgitan, tuleb vaadeldava abi täiesti eripärast laadi arvestades hoiduda tõmbamast ennatlikke paralleele nende xxxxxx valikulisuse analüüsiga, mille kohta liidu xxxxx on siiani pidanud otsuse tegema.
68. Nendest kaalutlustest lähtudes analüüsingi tagapool kriitikat vaidlustatud kohtuotsuse aadressil.
B. Apellatsioonkaebuse raames esitatud argumentatsiooni analüüs
1. Esimene väide: riigi sekkumise valikulisuse analüüs ja siseriiklikele ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi hindamine
a. Komisjoni argumentide lühike meeldetuletus
69. Oma esimeses väites kritiseerib komisjon seda, kuidas Üldkohus analüüsis kaalutlusruumi, mis on Ungari ametiasutustele jäetud esiteks valiku küsimuses, kas sõlmida või mitte pikendamisleping, kui kaevandusettevõtja esitab vastava taotluse, ja teiseks küsimuses, missugune peaks olema niisuguses lepingus kindlaksmääratava tasu tase. Ta arvustab ka järeldust, mille Üldkohus sellest vaidlusaluse abimeetme valikulisuse küsimuses tegi.
70. Komisjoni arvates eiras Üldkohus kohtupraktikat 27, mis käsitleb pädevatele siseriiklikele ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi analüüsimist vaidlusaluse meetme valikulisuse üle otsustamisel.
71. Komisjon väidab kõigepealt, et Ungari ametiasutustel on siis, xxx xxxxx on esitatud taotlus kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel, teatav kaalutlusruum selle üle otsustamisel, kas kaevandamisõiguste pikendamise leping sõlmida või mitte. Üldkohtu analüüs, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70-74 ja 79-81, on tema arvates vale ning selle kohtuotsuse punktis 83 esitatud järeldus, et meetme valikulisus ei leidnud kinnitust, tuleks ära muuta.
24 — Erinevate kõnesolevate sekkumiste vaheliste seoste küsimust käesolevas kohtuasjas näib siiski – erinevalt vaidlusalusest otsusest – olevat lühidalt analüüsitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82.
25 — Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 61.
26 — Vt selle kohta kohtuotsus Portugal vs. komisjon (C-88/03, EU:C:2006:511, punkt 56).
27 — Komisjon viitab nii Euroopa Kohtu praktikale (kohtuotsused Prantsusmaa vs. komisjon, C-241/94, EU:C:1996:353, punktid 23 ja 24; Ecotrade, C-200/97, EU:C:1998:579, punkt 40; Piaggio, C-295/97, EU:C:1999:313, punkt 39; DM Transport, C-256/97, EU:C:1999:332,
punkt 27, ja P, C-6/12, EU:C:2013:525, punkt 27) kui ka Üldkohtu praktikale (kohtuotsused HAMSA vs. komisjon, T-152/99, EU:T:2002:188, punktid 156 ja 157; Xxxxxxx vs. komisjon, T-36/99, EU:T:2004:312, punktid 129-132; Diputación Xxxxx de Xxxxx xx vs. komisjon, T-127/99, T-129/99 ja T-148/99, EU:T:2002:59, punktid 152 ja 154, ning Diputación Xxxxx de Xxxxx xx vs. komisjon, T-227/01-T-229/01, T-265/01, T-266/01 ja T-270/01, EU:T:2009:315, punkt 168).
72. Komisjon leiab ka, et isegi eeldusel, et Ungari ametiasutused olid käesoleval juhul kohustatud kaevandamisõiguste pikendamise lepingu sõlmima, kui ettevõtja xxxxx xxxxxxx taotluse esitab, on Üldkohtu analüüs ikkagi õiguslikult väär, sest selle puhul ei ole võetud arvesse „piiramatut” kaalutlusruumi, mis on nendele ametiasutustele kindlaksmääratava kaevandamistasu taseme küsimuses jäetud – tõdemus, mille ta näib muide olevat vähemalt osaliselt ära toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72. Leides, et siseriiklikele ametiasutustele õigusliku raamistikuga antud kaalutlusõigus küsimuses, missugune peaks olema kaevandamistasu tase, muutis 2005. aasta lepingu valikuliseks, eiras Üldkohus komisjoni xxxxx omaenda kohtupraktikat.
b. Kohtujuristi hinnang
73. Kohe alguses tuleb teha üks täpsustus kontrolli kohta, mida Euroopa Xxxxx peab siin teostama. Hästi välja kujunenud praktikast ilmneb, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Xxxxx vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni xx xxxxx tuletatud õiguslikke tagajärgi. Kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist. 28
74. Käesoleval juhul kerkib küsimus, kas seoses siseriiklikele ametiasutustele kaevandamisõiguste pikendamise lepingu sõlmimise alal jäetud kaalutlusruumi hindamisega võib tuvastada faktiliste asjaolude moonutamise, õigusnormi rikkumise või vea faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel.
75. Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
76. Mis puudutab esiteks võimaliku faktiliste asjaolude moonutamise kontrollimist, siis piisab, xxx xxxxxxx, et komisjon ei ole väitnud, et seda on tehtud. Igal juhul xxxxx, et mitte miski ei võimalda järeldada, et Üldkohtu tuvastatu on ilmselgelt vastuolus kõnesolevate Ungari õigusnormide sisuga või siis on ta omistanud mõnele õigusnormile ulatuse, mida sellel kohtutoimikus toodud muud teavet arvestades ilmselgelt ei ole.
77. Teiseks tuleb kontrollida, kas Ungari ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi Üldkohtu poolse analüüsiga, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70-74 ja 79-81, on rikutud õigusnormi või kvalifitseeritud õiguslikult valesti faktilisi asjaolusid.
78. Ma ei ole veendunud, et seda on tehtud.
79. Mis puudutab kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 70-74, siis tuleb märkida, et nendes on analüüsitud õiguslikku raamistikku, millest lähtudes 2005. aasta leping sõlmiti. Sellest vaatevinklist piirdus Üldkohus Ungari ametiasutustele 2005. aasta lepingu sõlmimisel jäetud kaalutlusruumi küsimuses sellega, et järeldas kaevandamisõiguste pikendamise lepingute sõlmimise näitajate ja tingimuste üksikasjaliku analüüsi põhjal, et kaevandamisseaduse § 26/A lõige 5, mis võimaldab igal kaevandusettevõtjal taotleda, et pikendataks tema ühele või mitmele maardlale antud kaevandamisõigusi, mida ta ei ole hakanud kasutama viie aasta jooksul alates kaevandamisloa väljastamisest, ei ilmne olevat valikuline.
80. Vastupidi komisjoni väitele ei ole mina veendunud, et need hinnangud sisaldavad mingit faktiliste asjaolude väära õiguslikku kvalifikatsiooni või õigusnormi rikkumist.
28 — Vt kohtuotsus nõukogu vs. Alumina (C-393/13 P, EU:C:2014:2245, punkt 16 xx xxxx viidatud kohtupraktika).
81. Selles küsimuses tuleb käesolevat kohtuasja selgelt eristada kohtuasjadest, millele komisjon viitab, et põhjendada oma argumente, millega ta vaidlustab Ungari ametiasutustele kaevandamisõiguste
pikendamise lepingute sõlmimisel jäetud kaalutlusruumi hinnangu. 29 Kohtuotsused, millele komisjon
oma apellatsioonkaebuses viitab, käsitlevad siseriiklikke õigusnorme, millega antakse maksusoodustusi ja soodustusi muude kohustuste alal või tehakse erandeid pankroti valdkonnas.
82. Näiteks kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:1996:353) ja mis käsitles komisjoni otsust äriühingule Xxxxxxxx Xxxxx Sopalin antud abi küsimuses, xxxxxx Euroopa Xxxxx, et Fonds national de l’emploi (FNE) vaidlusalune abi sotsiaalkavade elluviimiseks võib asetada mõned ettevõtjad teistest soodsamasse olukorda, sest FNE-l on kaalutlusõigus, mis võimaldab tal oma sekkumist erinevatest kaalutlustest lähtudes diferentseerida. Nagu kohtujurist Xxxxxx xxxxxx kohtuasjas xxxxxx, tähendaski FNE kaalutlusõigus xx xxxxx ulatus kõnesoleva abimeetme haldamisel, et FNE abi ei ole tingimata võrdsetel alustel kättesaadav kõikidele ettevõtjatele. 30
83. Ka kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Ecotrade (EU:C:1998:579, punkt 43), täpsustas Euroopa Xxxxx, et põhikohtuasjas vaadeldav pankrotiõiguse üldnormidest erandi moodustav süsteem vastab konkreetsuse tingimusele ja võib xxxx xxxxx „riigile täiendava koormuse” mitmesuguste riigiasutuste tehtavate soodustuste näol võrreldes soodustustega, mis oleks tulenenud pankrotiõiguse üldnormidest.
84. Käesoleval juhul on tegemist täiesti teistsuguse olukorraga. Asjaolu, et õiguste pikendamise leping puudutas ainult ühte ettevõtjat, ei xxxx tingimata tunnistust selle valikulisusest. Vaidlusaluse meetme valikulisuse tõendamisel on õige võrdluskriteerium niisugune, et kontrollitakse, kas kaevandamisõiguste pikendamise lepingu sõlmimise xx xxxxx tingimuste kindlaksmääramise menetluses said osaleda kõik sarnases olukorras ettevõtjad.
85. Mulle näib, et võib nõustuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 tehtud täpsustusega, et
„[l]aiemalt tuleb märkida, et käesolevas asjas kõne all olev kaalutlusruum erineb laadilt juhtumist, kus sellise kaalutlusruumi teostamine on seotud ettevõtjale eelise andmisega. Käesoleval juhul on Ungari ametiasutuste kaalutlusruumi eesmärk kaaluda ettevõtjatele pandud täiendavat kohustust, selleks et xxxxx arvesse võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevaid nõudeid”.
86. Minu arvates on oluline xxxx, kas analüüsitakse juba definitsiooni poolest eelise andvate üldiste vabastus- ja soodustuskordade valikulisust või niisuguste siseriiklike fakultatiivsete õigusnormide valikulisust, milles on nähtud ette täiendavate kohustuste maksustamine. Kui siseriiklikud ametiasutused kehtestavad niisuguseid kohustusi eesmärgiga säilitada ettevõtjate võrdne kohtlemine, ei tõenda ainuüksi see, et siseriiklikel ametiasutustel on seadusega kindlaks määratud teatav – xx xxxxx piiramatu, xxxx xxxxxx komisjon oma apellatsioonkaebuses – kaalutlusõigus, vastava korra valikulisust.
87. Seega ei rikkunud Üldkohus minu arvates õigusnormi, kui xx xxxxxx vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et „asjaolust, et nimetatud lepingu kehtivuse iga aasta kohta kokkulepitud määrad on läbirääkimiste tulemus, [ei piisa] selleks, et leping tunnistada valikuliseks”, ning et „see [ei oleks] olnud teisiti, xxx Xxxxxx ametiasutused oleksid kasutanud oma kaalutlusruumi [...], [määrates] pikendamise tasu määr[a] ja suurendatud kaevandamistasu määr[a kindlaks] hagejale soodsamalt, kuna objektiivse põhjuseta nõustuti xxxxxx tasumääraga, võttes arvesse tasu suurendamise eesmärki kaevandamisloa pikendamisel, ning vähem soodsal viisil kõigi teiste ettevõtjate jaoks, kes püüdsid oma kaevandamisõigusi pikendada, või kui puudusid sellised ettevõtjad, siis esinesid konkreetsed kaudsed tõendid selle kohta, et hagejat koheldi põhjendamatult soodsalt”.
29 — Komisjon viitab selles osas kohtuotsustele Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:1996:353, punktid 23 ja 24); Ecotrade (EU:C:1998:579, punkt 40); Piaggio (EU:C:1999:313, punkt 39); DM Transport (EU:C:1999:332, punkt 27) ja Disputación Foral de Xxxxx xx vs. komisjon (EU:T:2002:59, punkt 152).
30 — Kohtujuristi ettepanek, Xxxxxx, kohtuasi Prantsusmaa vs. komisjon (C-241/94, EU:C:1996:195, punktid 38 ja 57).
88. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 79-81, milles on peamiselt ära toodud teatavad faktilised asjaolud, mis tuvastati seoses tasumäärade kindlaksmääramisega kaevandamisõiguste pikendamise lepingutes, siis näib, et ka nendes ei ole vaidlusaluse meetme valikulisuse analüüsimisel rikutud õigusnormi ega kvalifitseeritud õiguslikult valesti asjakohaseid asjaolusid.
89. Xxxxx niisiis, et kui vaidlustatud kohtuotsust ei tõlgendata just moonutatult, siis komisjoni ainsa väite raames esitatud argumentide esimese osaga ei saa nõustuda.
2. Teine väide: valikulisuse analüüs ja objektiivsete kriteeriumide arvessevõtmine
a. Komisjoni argumentide lühike meeldetuletus
90. Oma teises väites märgib komisjon, et Üldkohus tegi xxx, xxx järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76-78, et objektiivsete kriteeriumide esinemine välistab paratamatult igasuguse valikulisuse.
See väide on ilmselgelt vastuolus Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast ilmnevaga. 31 Seega tuleb
hinnata vaidlustatud kohtuotsuse neid lõike ning selle kohtuotsuse punktides 81 ja 83 tehtud järeldust, et kõnesoleva meetme valikulisust ei saa lugeda tõendatuks.
b. Kohtujuristi hinnang
91. Minu meelest on nende argumentide puhul lähtutud vaidlustatud kohtuotsuse selle osa ekslikust tõlgendusest, sest see osa käsitleb ainult kaevandusettevõtjatega sõlmitud lepingute pikendamise süsteemi niisugusena, nagu see tuleneb kaevandamisseaduse § 26/A lõikest 5 ja xxxx xxxx kohaldati MOL-i suhtes 2005. aastal. Erinevalt komisjoni viidatud kohtuotsustes vaadeldavast ei analüüsitud peamiselt küsimust, kas riigiabikavast kasusaajad määrati kindlaks objektiivsete kriteeriumide põhjal või mitte.
92. Selles küsimuses meenutas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et kaevandusseadus on nende kaevandusettevõtjate osas, xxxxx puhul võib õigusi pikendada, sõnastatud üldiselt.
93. Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, et asjaolu, et MOL oli ainus ettevõtja, kes süsivesinike sektoris pikendamislepingu faktiliselt sõlmis, ei ole tingimata määrava tähtsusega. Et niisuguse lepingu sõlmimise kriteeriumid olid objektiivsed ja kohaldatavad kõigi ettevõtjate suhtes, kes võivad olla pikendamisest huvitatud, ei näita teiste seda liiki lepingute puudumine tingimata, et meede on valikuline, xxxx see võis xxxx xxxxx tulemus, et ettevõtjad olid otsustanud pikendamist mitte taotleda.
94. Lõpuks märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et lepingu kehtivuse ajaks kokku lepitud suurendatud kaevandamistasud tulenevad lihtsalt kaevandamisseaduse kohaldamisest.
95. Kõik need kaalutlused näitavad, et Üldkohus kontrollis, kas kaevandamistasu määra kindlaksmääramine on kooskõlas objektiivsete kriteeriumidega, mida kohaldati kõigi ettevõtjate suhtes, kes võisid olla pikendamisest huvitatud.
96. Need kaalutlused ei lähe kuidagi vastuollu komisjoni viidatud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa abikava valikulisust välistada ainuüksi sel põhjusel, et abisaajad valitakse välja objektiivsete kriteeriumide põhjal.
31 — Vt eelkõige kohtuotsused Hispaania vs. komisjon (C-409/00, EU:C:2003:92, punkt 49); GEMO (C-126/01, EU:C:2003:622, punktid 35 ja 39) ning Itaalia vs. komisjon (T-424/05, EU:T:2009:49, punkt 126).
97. Näiteks kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (EU:C:2003:92) piirdus Euroopa Xxxxx, kes pidi otsuse tegema abikava kohta, mis seisnes peamiselt soodustingimustel antavate laenude süsteemis, mida Hispaania ametiasutused kohaldasid selleks, et edendada tarbesõidukite ostmist, sellega, et lükkas tulemusetuse tõttu tagasi Hispaania Kuningriigi valitsuse esitatud argumendi, et „lepingut reguleerivad horisontaalselt kohaldatavad objektiivsed kriteeriumid”. Euroopa Xxxxx täpsustas, et niisugune argument tõendab ainult seda, et vaidlusalused abimeetmed kuuluvad abikavasse, mitte ei kujuta endast individuaalset abi. 32
98. Kohtuotsuses GEMO (EU:C:2003:622), mis käsitles kava, mille eesmärk oli tagada tasuta loomade ja tapamajajäätmete kokkukogumine ja kõrvaldamine, täpsustas Euroopa Xxxxx samuti, et hoolimata sellest, et selle siseriiklikus seaduses sätestatud kava raames määrati abisaajad kindlaks objektiivsete ja pealtnäha üldiste kriteeriumide põhjal, avaldus see mõju peamiselt loomakasvatajate ja tapamajade kasuks. 33
99. Kohtuotsuses Itaalia vs. komisjon (EU:T:2009:49), mis käsitles kava, mille raames väikese või keskmise kapitalisatsiooniga äriühingutes aktsiaid omavate investeerimisstruktuuride tulude suhtes kohaldati alandatud maksumäära. Üldkohus leidis nimelt, et „ainuüksi asjaolu, et kõnesolev meede võib tuua kasu investeerimisstruktuurile, mis vastab ette nähtud tingimustele, st määrab selle kohaldamisala kindlaks objektiivsete kriteeriumide põhjal, ei tõenda iseenesest, et see meede on üldkohaldatav, ega xxxxxxx xxxxx valikulisust”. 34
100. Käesoleval juhul ei ole Üldkohus sugugi seda kohtupraktikat eiranud. Hoolimata sellest, et MOL oli ainus ettevõtja, kes taotles oma kaevandamisõiguste pikendamist, ei ole kaevandamisseaduse
§-ga 26/A kindlaks määratud ühte kaevandusettevõtjate kategooriat võrreldes teistega.
101. Ma teen seega ettepaneku lükata komisjoni teine väide tagasi.
3. Kolmas väide: valikulisuse analüüs ja riigi ametiasutuste eelise loomise kavatsuse oletatav arvessevõtmine
a. Komisjoni argumentide lühike meeldetuletus
102. Oma kolmandas väites kritiseerib komisjon Üldkohut peamiselt selle pärast, et viimane seostas – eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 82 – vaidlustatud meetme valikulisuse hindamise liikmesriigi kavatsusega kaitsta 2005. aasta lepingu sõlmimise xxxx xxxx või mitut ettevõtjat uue tasukorra kohaldamise eest, mis kehtestati käesoleval juhul kaevandusseaduse 2008. aasta muudatusega.
103. Komisjoni meelest eiras Üldkohus riigiabi valdkonnas kohaldatavate õigusnormide ühte põhiaspekti, nimelt nõuet, et ELTL artikli 107 lõikes 1 osundatud riigi sekkumine tuleb kindlaks
määrata, võttes arvesse vaidlusaluse meetme mõju. 35 Seega tuleb tühistada see osa vaidlustatud
kohtuotsusest xx xxxxx punktis 83 tehtud järeldus, et vaidlusaluse meetme valikulisus ei ole tõendatud.
b. Kohtujuristi hinnang
104. Komisjoni esitatud argumentatsiooni see kolmas aspekt ei ole samuti veenev.
32 — Vt selle kohtuotsuse punkt 49. Vt selles kohtuasjas ka kohtujuristi ettepanek, Xxxxx (C-409/00, EU:C:2002:475, punktid 57 ja 58).
33 — Vt selle kohtuotsuse punktid 35–39. Vt selles kohtuasjas ka kohtujuristi ettepanek, Xxxxxx (C-126/01, EU:C:2002:273, punktid 79-83). 34 — Vt kohtuotsuse punkt 126.
35 — Komisjon viitab eelkõige kohtuotsustele Belgia vs. komisjon (C-56/93, EU:C:1996:64, punkt 79) ja Belgia vs. komisjon (C-75/97, EU:C:1999:311, punkt 25).
105. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei eristata ELTL artikli 107 lõikes 1 mõistagi erinevat tüüpi riigi sekkumisi põhjuste või eesmärkide põhjal, xxxx need on määratletud toime alusel. See tähendab eelkõige, et siseriikliku meetme valikulisust hinnates tuleb xxxxx arvesse selle mõju, mitte asjaomase liikmesriigi tuvastatud või oletatavat kavatsust kaitsta ühte või mitut ettevõtjat. 36
106. Xxxxx xx tundu siiski, et Üldkohus xxxxx xxxx põhimõtet eiranud, kui ta viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 küsimusele, kas „riik kaitseb ühte või mitut juba turul tegutsevat ettevõtjat, sõlmides nendega lepingu, milles nähakse nende puhul ette kogu lepingu kestuse jooksul tagatud tasumäär, millega riigil on seega tahe tegutseda väljaspool oma reguleerimispädevust, suurendades tasumäära nii, et teised turul tegutsevad ettevõtjad on pandud halvemasse olukorda, sõltumata sellest, kas tegemist on lepingu sõlmimise hetkel juba olemasolevate või uute ettevõtjatega”.
107. Selle punktiga soovis Üldkohus – nagu ilmneb spetsiaalsest viitest kohtuasjale, milles tehti kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt 37, kõigele
lisaks 38 ja sõltumata vaidlustatud meetme valikulisuse analüüsist kitsamas tähenduses – käsitleda
küsimust, kas 2005. aasta lepingu ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatuse vahel võib olla seoseid.
108. Ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 xxxxxx Üldkohus – mulle näib, et ikka selleks, et tõdeda, et 2005. aasta lepingut ja kaevandamisseaduse muutmist 2008. aastal ei saa tingimata käsitada xxx xx sama meetmena, arvestades kronoloogiliste ja funktsionaalsete seoste puudumist nende kahe sekkumise vahel – esiteks, et tasude suurendamine, mis jõustus 2008. aastal, leidis aset toornafta maailmahindade tõusu kontekstis, ning teiseks, et komisjon ei viidanud sellele, et 2005. aasta leping sõlmiti kaevandamistasude tõstmise ootuses.
109. Kuigi võib kurta selle üle – nagu ma eespool märkisin (vt käesoleva ettepaneku punktid 58 ja 61)
-, et Üldkohus ei eristanud selgemalt vaidlustatud meetme täpse kindlakstegemise analüüsi (mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 82) ning juba tuvastatud meetme valikulisuse hindamist, tundub mulle vale väita, et Üldkohus seostas vaidlusaluse meetme valikulisuse sellega, kas tõendatakse, et liikmesriigil oli kavatsus kaitsta ühte või mitut ettevõtjat.
110. Xxxxx xxxxx, et ka komisjoni kolmas väide tuleb tagasi lükata.
4. Neljas väide: valikulisuse analüüs ja 2005. aasta lepingus „sätestamata tingimuste” arvessevõtmine
a. Komisjoni argumentatsiooni lühike meeldetuletus
111. Komisjoni arvates leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 ekslikult, et valikulise eelise olemasolu ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ettevõtja on teiste ettevõtjatega võrreldes soodsamas olukorras, sest käesoleval juhul piirdus asjaomane liikmesriik sellega, et kasutas turu arenemise tõttu õigustatult oma seadusandlikke volitusi. Komisjon heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane eiras 2005. aasta lepingus sätestamata tingimuste hilisema muudatuse käsitlemisel kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel oluline, kas oletatava abi
saaja olukord ajaga paranes või halvenes. 39 Loeb ainult see, et pärast 8. jaanuari 2008 oli MOL
süsivesinike maardlate suhtes kohaldatava tasu taseme osas ainus soodsamas olukorras ettevõtja.
36 — Vt eelkõige kohtuotsused Belgia vs. komisjon (EU:C:1996:64, punkt 79); British Aggregates vs. komisjon (C-487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 89); komisjon vs. Madalmaad (C-279/08 P, EU:C:2011:551, punkt 51) ning komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik (C-106/09 P ja C-107/09 P, EU:C:2011:732, punktid 91 ja 92).
37 — EU:C:2013:175, punktid 103 ja 104.
38 — Vt väljendi „ülejäänud osas” kasutamine vaidlustatud kohtuotsuse punkti 67 alguses.
39 — Vt kohtuotsused Kreeka vs. komisjon (57/86, EU:C:1988:284, punkt 10) ning Adria-Wien Pipeline ja Wieterdorfer & Peggauer Zementwerke (C-143/99, EU:C:2001:598, punkt 41).
112. Komisjon rõhutab, et igal juhul ei saa Üldkohtu esitatud kaalutlusi pidada asjakohaseks, sest areng, mis käesoleval juhul aset leidis, seisneb õigusnormide muutmises, mille üle võis riik omal äranägemisel otsustada. Niisuguse lähenemisega, mis võimaldab liikmesriikidel väita, et nende kohaldatavad sekkumismeetodid ja -tehnikaid ei ole valikulised, eiratakse selles valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikat. 40
b. Kohtujuristi hinnang
113. Ka siin pean vaidlustatud kohtuotsuse punktide 64 ja 65 tähelepanelikul lugemisel tõdema, et komisjoni väide tuleb tagasi lükata.
114. Kuigi teatav segadus Üldkohtu arutluskäigus - mille puhul on segi aetud sissejuhatavad märkused ja 2005. aasta lepingu valikulisuse sisuline analüüs - on muidugi kahetsusväärne, näib, et nendes kahes punktis ei analüüsita 2005. aasta lepingu valikulisust kitsamas tähenduses, xxxx käsitletakse – nagu ilmneb arutluskäigu jätkust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 – täiesti teist küsimust, kas 2005. aasta lepingu ja hilisemate õigusnormide muudatuste vahel on seoseid. Mulle tundub, et just selle viimase küsimuse kohta pidas Üldkohus vajalikuks märkida vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et „xxx xxxx sõlmib ettevõtjaga lepingu, mis ei ole ELTL artikli 107 tähenduses riigiabi tunnustega, siis ei saa asjaolu, et seejärel niisuguse lepingu välised tingimused muutuvad sel määral, et kõnealune ettevõtja on soodsamas seisundis kui need ettevõtjad, kes ei ole sarnast lepingut sõlminud, olla piisav, et lepingut xx xxxxx väliste tingimuste hilisemat muutmist kogumis saaks pidada riigiabiks”.
115. Komisjoni väitega, et „pärast 8. jaanuari 2008 oli MOL süsivesinike maardlate suhtes kohaldatava tasu osas ainus soodsamas olukorras ettevõtja”, eiratakse asjaolu, et arutati ainult küsimust, kas 2005. aasta leping on valikuline, analüüsimata, kas 2008. aasta muudatusest tulenev vaidlusalune meede on valikuline. Teisisõnu xxxx xxxxx eelneva jätkuks, et komisjon eksib, kui seostab käesoleval juhul läbi viidud valikulisuse analüüsi selle eelise olemasoluga, mis arvatakse tulenevat 2008. aastal läbi viidud õigusnormide muudatusest.
116. Minu arvates ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, xxx xxxxxx, et siis, kui on juba tõendatud, et meede – käesoleval juhul Ungari ametiasutuste ja MOL-i vahel sõlmitud kaevandamistasusid käsitlev leping – ei ole valikuline, ei saa seda meedet kahtluse xxxx xxxxx asjaolu alusel, et turu areng asetas MOL-i soodsamasse olukorda võrreldes teiste ettevõtjatega, kes olid otsustanud sellist lepingut mitte sõlmida.
117. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes leian, et see viimane väide tuleb lükata tagasi xx xxxxx seega apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.
V. Ettepanek
118. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
40 — Vt kohtuotsused British Aggregates vs. komisjon (EU:C:2008:757, punkt 89); komisjon vs. Madalmaad (EU:C:2011:551, punkt 51) ning komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik (EU:C:2011:732, punktid 91 ja 92).