Tsiviil- ja kaubandusasjades välisriigis tõendite kogumise konventsioon

Väljaandja: Riigikogu

Akti liik: välisleping

Teksti liik: algtekst

Jõustumise kp: 02.04.1996

Avaldamismärge: XX XX 1996, 1, 2

Tsiviil- ja kaubandusasjades välisriigis tõendite kogumise konventsioon

24.05.2021 11:04

Veaparandus - Parandatud ilmne ebatäpsus välislepingu koostamise kuupäevas Riigi Teataja seaduse § 10 lõike 2 alusel.

Vastu võetud 18.03.1970

(õ) 30.10.2008 14:30

Konventsiooniga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Konventsioonile alla kirjutanud riigid,

soovides lihtsustada nõudekirjade edastamise ja täitmise korda, soovides parandada koostööd tsiviil- ja kaubandusasjade menetlemisel,

on otsustanud sõlmida sellekohase konventsiooni ja xxxxxxxx kokku järgnevas.

Peatükk 1 NÕUDEKIRJAD

Artikkel 1

Tsiviil- või kaubandusasjas võib osalisriigi xxxxx xxx riigi seaduste kohaselt taotleda nõudekirjas teise osalisriigi pädevalt asutuselt tõendite kogumist või mõne muu protsessitoimingu tegemist.

Nõudekirja võib esitada üksnes algatatud või kavandatavas kohtuasjas kasutatava tõendi saamiseks.

Väljend «muu protsessitoiming» xx xxxxx kohtudokumentide kätteandmist ega otsuste või korralduste teatavakstegemist, hagi tagamise ega muude abinõude rakendamist.

Artikkel 2

Osalisriik nimetab keskasutuse, xxxxx ülesanne on teiste osalisriikide kohtute nõudekirjad vastu xxxxx xx nõudekirja täitvale asutusele edastada. Riik moodustab keskasutuse oma seaduste kohaselt.

Nõudekiri saadetakse otse täitva riigi keskasutusele, selle riigi teisi asutusi läbimata.

Artikkel 3

Nõudekiri peab sisaldama

a) nõudekirja esitava asutuse ja nõudekirja täitva asutuse nimetuse, kui see on nõudekirja esitaval asutusel teada;

b) menetlusosaliste ja nende esindajate nimed ja aadressid;

c) selle menetluse sisu, milleks tõendit on xxxx, xx kogu vajaliku teabe;

d) taotletava tõendi või muu protsessitoimingu nimetuse.

Vajaduse korral täpsustatakse nõudekirjas

e) küsitletava isiku nimi ja aadress;

f) esitatavad küsimused või asjaolud, mille kohta ütlusi taotletakse;

g) vaadeldav dokument või vara;

h) vande all seletuse andmise või seletuse tõendamise nõue ja vajaduse korral nende erivorm;

i) artiklis 9 nimetatud erikord.

Nõudekirjas võib olla ka artikli 11 rakendamiseks vajalik teave. Legaliseerimist ega muid formaalsusi ei nõuta.

Artikkel 4

Nõudekiri esitatakse täitva asutuse keeles või koos tõlkega sellesse keelde.

Osalisriik võtab vastu xx xxxxxx- või prantsuskeelse nõudekirja või tõlke ühesse neist keeltest, kui ta ei ole teinud artiklis 33 lubatud reservatsiooni.

Kui osalisriigis on kasutusel mitu riigikeelt ja riigi seadused ei võimalda kogu territooriumil vastu xxxxx nõudekirja ühes eelmises lõikes nimetatud keeltest, võib riik teha deklaratsiooni riigi eri osades rakendatava nõudekirja keele või selle tõlke kohta. Kui deklaratsiooni mõjuva põhjuseta ei arvestata, kannab nõudekirja tõlkimise kulud taotlev riik.

Osalisriik võib deklareerida eelmises lõikes loetletutest erineva keele või keelte kasutamise keskasutusele saadetavas nõudekirjas.

Nõudekirjale lisatud tõlke peab kinnitama ükskõik kumma riigi diplomaat või konsulaarametnik, vannutatud xxxx või mõni muu selleks volitatud isik.

Artikkel 5

Kui keskasutus leiab, et nõudekiri ei ole konventsiooni sätetega kooskõlas, teatab ta sellest kohe taotleva riigi asjaomasele asutusele ja esitab nõudekirjale vastuväited.

Artikkel 6

Kui nõudekirja saanud asutus ei ole pädev sellega tegelema, saadab ta nõudekirja sama riigi seaduste järgi pädevale asutusele.

Artikkel 7

Taotleva asutuse soovil teatatakse talle toimingu tegemise aeg xx xxxx, et protsessiosalised ja nende esindajad võiksid selles osaleda. Teade saadetakse asjaosalistele või nende esindajatele otse, kui taotluse esitanud asutus seda soovib.

Artikkel 8

Osalisriik võib deklareerida, et teise osalisriigi nõudekirja esitanud asutuse ametiisikud võivad viibida selle täitmise juures. Neilt võib nõuda deklareerinud riigi pädeva asutuse volitust.

Artikkel 9

Justiitsasutus täidab nõudekirja oma riigi seaduste kohaselt.

Nõudekirja esitanud asutuse palvel rakendatakse erikorda, kui see pole vastuolus täitva riigi seadustega ega kohtupraktikaga või selle täitmist ei takista muud asjaolud.

Nõudekiri täidetakse viivitamata.

Artikkel 10

Nõudekirja täites rakendab nõude saanud asutus sunnivahendeid samadel juhtudel xx xxxxx määral, nagu on ette nähtud selle riigi seadustega oma riigi kohtute määruste või protsessiosaliste taotluste alusel tehtavates siseriiklikes protsessitoimingutes.

Artikkel 11

Nõudekirjas nimetatud isik võib keelduda protsessitoimingus osalemast, kui tal on selleks õigus või kohustus

a) nõudekirja täitva riigi seaduste alusel või

b) nõudekirja esitanud riigi seaduste alusel, mis on nõudekirjas nimetatud, või kui taotlev asutus on nõudekirja saanud asutuse palvel selle muul moel tõendanud.

Osalisriik võib deklareerida, et lisaks nimetatule arvestab ta deklaratsioonis täpsustatud määral mõne kolmanda riigi seadustest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Artikkel 12

Nõudekirja täitmisest võib keelduda, kui

a) nõudekirja täitmine ei kuulu selle saanud riigis kohtu pädevusse;

b) nõudekirja saanud riik leiab, et selle rahuldamine võib kahjustada tema suveräänsust või julgeolekut.

Nõudekirja saanud riik ei või täitmisest keelduda ainuüksi põhjusel, et ta pretendeerib oma seaduste järgi ainujurisdiktsioonile selles asjas või tema seadus xx xxxx sellist menetlust.

Artikkel 13

Nõudekirja täitmise tulemused saadab nõude saanud asutus selle esitanud asutusele xxxxx viisil, nagu ta on nõudekirja saanud.

Kui nõudekiri on jäänud täitmata või on täidetud osaliselt, tehakse nii täitmata jätmine kui xx xxxxx põhjused nõude esitanud asutusele samu kanaleid kasutades kohe teatavaks.

Artikkel 14

Nõudekirja täitmisega kaasnevaid kulusid ei hüvitata.

Nõudekirja saanud riigil on õigus nõuda nõudekirja esitanud riigilt eksperdi- ja tõlgitasu ning artikli 9 lõike 2 kohaselt taotletud erikorra rakendamisest tulenevate kulutuste hüvitamist.

Kui nõudekirja saanud asutus ei saa seda täita põhjusel, et selle riigi seadused kohustavad asjaosalisi endid koguma tõendeid, määrab xx xxxxxx nõudekirja esitanud asutuselt nõusoleku saamist selleks sobiva isiku. Nõusolekut taotledes teeb nõudekirja saanud asutus teatavaks sellest protseduurist tulenevad ligikaudsed kulud. Kui nõudekirja esitanud asutus annab nõusoleku, hüvitab xx xxxx kulud. Nõusolekut andmata ei ole tal kohustust kulusid hüvitada.

Peatükk 2

DIPLOMAADI, KONSULAARAMETNIKU JA VOLITATUD ISIKU ÕIGUS KOGUDA TÕENDEID

Artikkel 15

Tsiviil- ja kaubandusasjades võib osalisriigi diplomaat või konsulaarametnik teise osalisriigi territooriumil piirkonnas, xxx xx oma tööülesandeid täidab, koguda koduriigis algatatud kohtuasja menetlemiseks xxxxx rakendamata tõendeid tema esindatava riigi kodanikult.

Osalisriik võib deklareerida, et diplomaat või konsulaarametnik või tema esindaja peab taotlema tõendite kogumiseks loa deklareeriva riigi määratud asutuselt.

Artikkel 16

Osalisriigi diplomaat või konsulaarametnik võib teise osalisriigi territooriumil piirkonnas, xxx xx oma tööülesandeid täidab, koguda kodumaal algatatud menetluse jaoks xxxxx rakendamata tõendeid ka oma asukohariigi kodanikult või mõne kolmanda riigi kodanikult, kui

a) tema asukohariigi pädev asutus on loa andnud kõigiks juhtudeks või selleks juhuks, ja

b) ta täidab selle asutuse esitatud tingimused.

Osalisriik võib deklareerida, et selles artiklis käsitletud tõendite kogumiseks ei ole xxxx xxxx taotleda.

Artikkel 17

Tsiviil- ja kaubandusasjades võib nõuetekohaselt volitatud isik koguda osalisriigi territooriumil xxxxx rakendamata tõendeid teises osalisriigis algatatud kohtuasja menetlemiseks, kui

a) selle riigi pädev asutus, kus tõendeid kogutakse, on loa andnud kõigiks juhtudeks või selleks juhuks, ja

b) ta täidab selle asutuse poolt loa andmisel esitatud tingimused.

Osalisriik võib deklareerida, et selles artiklis käsitletud tõendite kogumiseks ei ole xxxx xxxx.

Artikkel 18

Osalisriik võib deklareerida, et diplomaat, konsulaarametnik või volitatud isik, kel artikli 15, 16 või 17 kohaselt on õigus koguda tõendeid, võib pöörduda deklareeriva riigi pädeva asutuse xxxxx abipalvega sunniviisiliselt kogutavate tõendite saamiseks. Deklaratsioonis võib esitada tingimused, mida deklareeriv riik peab vajalikuks.

Kui asutus on nõus abipalvet rahuldama, rakendab ta oma riigi seadusega samadel asjaoludel ettenähtud sunnivahendeid.

Artikkel 19

Artiklis 15, 16 või 17 nimetatud loa andmiseks või artiklis 18 nimetatud abitaotluse rahuldamiseks võib pädev asutus seada tingimusi, ka tõendite kogumise xxx xx koha suhtes. Samuti võib ta nõuda, et tõendite kogumise aeg xx xxxx tehakse varakult teatavaks, et asutuse esindaja saaks viibida tõendite kogumise juures.

Artikkel 20

Selle peatüki mis tahes artikli kohasel tõendite kogumisel võib osaleda asjast huvitatud isik või tema esindaja.

Artikkel 21

Kui diplomaadil, konsulaarametnikul või volitatud isikul on artikli 15, 16 või 17 kohaselt õigus koguda tõendeid, siis

a) võib ta koguda mis tahes tõendeid, kui need ei ole vastuolus selle riigi seadustega, kus tõendeid kogutakse, ega eespoolsete artiklite kohaselt antud loaga, ja tal on õigus xxxxx vandeid või nõuda tunnistuse tõendamist;

b) esitatakse kutse toimingule ilmumiseks selle piirkonna keeles, kus tõendeid kogutakse, või lisatakse kutsele tõlge vajalikku keelde, kui kutse saaja pole kohtuasja algatanud riigi kodanik;

c) teatatakse kutses, et isik võib xxxxx xxxxx xxx esindaja, ja riigis, kus pole tehtud artikli 18 kohast deklaratsiooni, teatatakse kutsutavale, et tõendi kogumises osalemine ei ole kohustuslik;

d) võib koguda tõendeid kohtuasja läbivaatavas riigis kasutatavas korras, xxx xxxxxxx xxxx xx ole tõendi kogumise koha riigis keelatud;

e) võib tõendit andma kutsutud isik keelduda tõendit andmast, kui tal on selleks õigus või kohustus artikli 11 järgi.

Artikkel 22

Kui tõendite kogumine käesolevas peatükis sätestatu järgi ebaõnnestub põhjusel, et isik keeldub toimingus osalemast, ei takista see tõendite kogumist peatükis 1 ettenähtu kohaselt.

Peatükk 3 ÜLDSÄTTED

Artikkel 23

Osalisriik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes deklareerida, et ta ei täida nõudekirja, milles taotletakse tavaõigusriikides (Common Law countries) rakendatavat õigust saada dokumentidest kohtueelset teavet.

Artikkel 24

Osalisriik võib xxxxx keskasutuse määrata nõudekirjaga tegelema xx xxxxx asutusi ja piiritleda nende pädevuse. Nõudekirja võib alati saata keskasutusele.

Liitriik võib määrata mitu keskasutust.

Artikkel 25

Mitme õigussüsteemiga osalisriik võib anda ühe süsteemi asutusele ainupädevuse rahuldada selles konventsioonis käsitletud nõudekirju.

Artikkel 26

Osalisriik võib oma põhiseaduses sätestatule tuginedes nõuda, et nõudekirja esitanud riik tasub selle täitmiseks vajalike tunnistajate kohtusse sundtoomise xx xxxx viibimise ning protokollide koostamise kulud.

Xxx xxxx on esitanud eelmises lõikes nimetatud nõude, võivad teised osalisriigid temalt taotleda samasuguste kulude tasumist.

Artikkel 27

Konventsiooni sätted ei takista osalisriiki

a) deklareerimast, et nõudekirju võib tema kohtutele edastada artiklis 2 nimetatuist erinevaid kanaleid kasutades;

b) lubamast mis tahes selles konventsioonis käsitletud menetluse puhul seadustes ettenähtud või praktikas kinnistunud lihtsustatud korra kasutamist;

c) lubamast, et tõendid kogutakse riigi seaduste või kohtupraktika järgi teises korras, kui konventsioonis on sätestatud.

Artikkel 28

Konventsiooniga ei ole vastuolus sõlmida vähemalt kahe osalisriigi kokkulepe, et loobuda järgimast

a) artikli 2 sätteid nõudekirja edastamisviisi kohta;

b) artikli 4 sätteid kasutatava keele kohta;

c) artikli 8 sätteid nõudekirja täitmise juures ametiisiku viibimise kohta;

d) artikli 11 sätteid tõendi andmisest keeldumise õiguse või kohustuse kohta;

e) artikli 13 sätteid nõudekirja esitanud asutusele nõude rahuldamist tõendavate dokumentide tagastamise viisi kohta;

f) artikli 14 sätteid kulude kohta;

g) peatüki 2 sätteid.

Artikkel 29

Käesoleva konventsiooni osaliste suhtes, kes on ühtlasi 17. juulil 1905. aastal ja 1. märtsil 1954. aastal Haagis alla kirjutatud kummagi või mõlema tsiviilprosessi konventsiooni osalised, kehtivad varasemate konventsioonide artiklite 8–16 asemel käesoleva konventsiooni artiklid.

Artikkel 30

Käesolev konventsioon ei mõjuta 1905. aasta konventsiooni artikli 23 ega 1954. aasta konventsiooni artikli 24 rakendamist.

Artikkel 31

1905. ja 1954. aasta konventsiooni osaliste täiendavad kokkulepped loetakse käesoleva konventsiooniga võrdselt kehtivaks, kui osalisriigid ei ole kokku leppinud teisiti.

Artikkel 32

Artiklites 29 ja 31 sätestatu välja arvatud, ei mõjuta käesolev konventsioon teiste sama valdkonda reguleerivate konventsioonide rakendamist, milles osalisriigid osalevad või hakkavad osalema.

Artikkel 33

Konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes võib xxxx xxxxx osaliselt või täielikult rakendamata artikli 4 lõike 2 ja peatüki 2 sätted. Muid reservatsioone ei ole lubatud teha.

Osalisriik võib reservatsioonist xxxx xxxx loobuda; reservatsioon kaotab jõu kuuekümnendal päeval pärast loobumisteate saamist.

Xxx xxxx on teinud reservatsiooni, võib teine asjaosaline riik toimida reservatsiooni teinud riigi suhtes samamoodi.

Artikkel 34

Riik võib tehtud deklaratsiooni xxxx xxxx tagasi xxxxx või xxxx muuta.

Artikkel 35

Ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andes või hiljem teatab osalisriik Hollandi välisministeeriumile artiklite 2, 8, 24 ja 25 kohaselt määratud asutused.

Osalisriik teeb ministeeriumile teatavaks ka

a) asutused, kellele saadetakse teade, kellelt tuleb vajaduse korral taotleda xxxx xx xxxxx xxxxx tohivad pöörduda artiklite 15, 16 ja 18 kohase tõendi võtmisel abi saamiseks diplomaadid ja konsulaarametnikud;

b) asutused, xxxxx xxxx võib volitatud isikutel xxxx xxxxxx artikli 17 kohase tõendi võtmisel, ja asutused, kes võivad tagada artiklis 18 ettenähtud abi;'

c) artiklite 4, 8, 11, 15, 16, 17, 18, 23 ja 27 kohased deklaratsioonid;

d) kõik muudatused deklaratsioonides ja eespool loetletud asutuste määramises ning deklaratsioonidest või määramistest loobumise;'

e) mis tahes reservatsioonist loobumise.

Artikkel 36

Osalisriikide omavahelised arusaamatused konventsiooni rakendamisel lahendatakse diplomaatilisi kanaleid kasutades.

Artikkel 37

Konventsioon avatakse allakirjutamiseks Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi üheteistkümnendal istungjärgul osalenud riikidele.

Konventsioon ratifitseeritakse ning ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Hollandi välisministeeriumile.

Artikkel 38

Konventsioon jõustub kuuekümnendal päeval pärast kolmanda, artikli 37 lõike 2 kohase ratifitseerimiskirja hoiuleandmist.

Iga järgmise ratifitseerija suhtes jõustub konventsioon kuuekümnendal päeval pärast ratifitseerimiskirja hoiuleandmist.

Artikkel 39

Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi üheteistkümnendal istungjärgul mitteosalenud riik, kes on selle konverentsi või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või ÜRO eriasutuse või Rahvusvahelise Kohtu liige, võib konventsiooniga ühineda pärast selle artikli 38 lõike 1 kohast jõustumist.

Ühinemiskiri antakse hoiule Hollandi välisministeeriumi.

Konventsioon jõustub ühineva riigi suhtes kuuekümnendal päeval pärast ühinemiskirja hoiuleandmist.

Ühinemine kehtib ainult ühineva riigi suhetes osalisriikidega, kes on ühinemist tunnustanud. Deklaratsioon tunnustamise kohta antakse hoiule Hollandi välisministeeriumi; ministeerium edastab dokumendi kinnitatud koopia diplomaatilisi kanaleid kasutades igale osalisriigile.

Ühineva riigi ja ühinemist tunnistanud riigi suhtes jõustub konventsioon kuuekümnendal päeval pärast ühinemist tunnustava dokumendi hoiuleandmist.

Artikkel 40

Konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes võib riik deklareerida, missugusel tema jurisdiktsiooni alusel territooriumil konventsiooni rakendatakse. Deklaratsioon jõustub koos konventsiooniga.

Hilisematest kehtivuspiirkonna laiendamistest teatatakse Hollandi välisministeeriumile.

Territooriumi suhtes, millele laiendati konventsiooni kehtivust, jõustub konventsioon 60. päeval pärast eelmises lõikes nimetatud teadet xxxxx saabumist Hollandi välisministeeriumi.

Artikkel 41

Konventsioon kehtib viis aastat artikli 38 lõike 1 järgi jõustumise päevast, sealhulgas ka riikide suhtes, kes on konventsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud hiljem.

Kui denonsseerimisi ei ole, uueneb konventsioon iga viie aasta järel.

Teade denonsseerimise kohta tuleb esitada Hollandi välisministeeriumile vähemalt kuus kuud enne viieaastase perioodi lõppu.

Denonsseerimine võib piirduda mõne territooriumiga, kus konventsiooni rakendatakse.

Denonseerimine puudutab xxxx sellest teatanud riiki. Teiste osalisriikide suhtes jääb konventsioon jõusse.

Artikkel 42

Hollandi välisministeerium teatab artiklis 37 nimetatud riikidele ja artikli 39 järgi ühinenud riikidele

a) artikli 37 kohased ühinemised ja ratifitseerimised;

b) konventsiooni artikli 38 lõike 1 alusel jõustumise tähtpäeva;

c) artiklis 39 ettenähtud ühinemised ja nende jõustumise tähtpäevad;

d) artiklis 40 nimetatud deklaratsioonid ja nende jõustumise tähtpäevad;

e) artiklites 33 ja 35 käsitletud määramised, reservatsioonid ja deklaratsioonid;

f) artikli 41 lõikes 3 nimetatud denonsseerimised.

Selle tõenduseks on täielikult volitatud isikud konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud 18. märtsil 1970. aastal Haagis inglise ja prantsuse keeles. Tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris ja antakse hoiule Hollandi valitsuse arhiivi. Dokumendi tõendatud koopia saadetakse diplomaatilisi kanaleid kasutades igale Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi üheteistkümnendal istungjärgul osalenud riigile.

Annex to the Convention Konventsiooni xxxx

REQUEST FOR INTERNATIONAL ASSISTANCE PURSUANT TO THE HAGUE CONVENTION OF 18 MARCH 1970 ON THE TAKING OF EVIDENCE IN CIVIL OR COMMERCIAL MATTERS

NÕUDEKIRI TSIVIIL- JA KAUBANDUSASJAS TÕENDITE KOGUMISEKS 1970. AASTA 18. MÄRTSI HAAGI KONVENTSIOONI JÄRGI

N.B. Under the first paragraph of article 4, the Letter of Request shall be in the language of the authority requested to execute it or be accompanied by a translation into that language. However, the provisions of the second and third paragraphs may permit use of English, French or another language.

In order to avoid confusion, please spell out the name of the month in each date. Please fill out an original and one copy of this form (use additional space if required).

N.B. Vastavalt artikli 4 lõikele 1 esitatakse nõudekiri keeles, mida kasutab selle saaja, või esitatakse koos tõlkega sellesse keelde. Lõigete 2 ja 3 järgi võib nõudekirja esitada ka inglise, prantsuse või xxxx keeles. Arusaamatuste vältimiseks palutakse kuude nimetused välja kirjutada.

Dokumendiplank palutakse täita kahes eksemplaris. (Vajaduse korral võib lehti lisada.)

1. Sender (identity and address)

Saatja (nimi ja aadress)

2. Central Authority of the Requested State (identity and address) Nõudekirja saanud riigi keskasutus (nimi ja aadress)

3. Person to whom the executed

request is to be returned (identity and address)

Nõudekirja vastuse saaja (nimi ja aadress)

4. Specification of the date by which

the requesting authority requires receipt of the response to the letter of request

Kuupäev, mil nõudekirja vastus peab jõudma nõudekirja esitanud asutusse.

Date

Kuupäev

Reason for urgency

Kiireloomulisuse põhjus

In conformity with article 3 of the Convention, the undersigned

applicant has the honour to submit the following request:

Vastavalt konventsiooni artiklile 3 on allakirjutanul au esitada järgmine nõudekiri:

................................

5.a) Requesting judicial authority (article ................................

3, a) (identity and address) Nõudekirja esitanud xxxxx (nimetus ja aadress – art. 3 p. a)

b) To the competent authority of (the requested State) (article 3, a) Nõudekirja saanud riigi pädev asutus (art. 3 p. a);

................................

c) Name of the case and any identifying ................................

number

Kohtuasja nimetus ja number

6. Names and addresses of the parties and their representatives (including representatives in the requested state*) (article 3, b)

Asjaosaliste ja nende esindajate nimed ning aadressid (sh nõudekirja saanud riigi esindajad * – art. 3 p. b):

a) Plaintiff

Hageja Representatives Esindajad

................................

b) Defendant

Kostja Representatives Esindajad

c) Other parties

Muud protsessiosalised Representatives Esindajad

7.a) Nature of the proceedings (divorce, paternity, breach of contract, product liability, etc) (article 3, c) Kohtuasja liik (lahutus, isaduse tuvastamine, lepingu rikkumine, tootjavastutus jne – art. 3 p. c);

b) Summary of complaint

Hagi sisu

c) Summary of defence and

counterclaim

Vastulause ja vastuhagi sisu*

d) Other necessary information or

documents

Muu vajalik teave ja muud vajalikud dokumendid *

8.a) Evidence to be obtained or other judicial act to be performed (article 3, d)

Taotletav tõend või protsessitoiming (art. 3 p. d)

b) Purpose of the evidence or judicial act sought

Tõendite kogumise või muu protsessitoimingu eesmärk

................................

9. Identity and address of any person to ................................

be examined (article 3, e)

Ülekuulatava nimi ja aadress (art. 3

p. e)

10. Questions to be put to the persons to be examined or statement of the subject-matter about which they are to be examined (article 3, f) or see attached list

Ülekuulatavale esitatavad küsimused või asjaolud, mille kohta tõendeid taotletakse (art. 3 p. f) * või vt lisaleht

11. Documents or other property to be inspected (article 3, g)

Uuritavad dokumendid või selgitatav vara (art. 3 p. g)*

................................

12. Any requirement that the evidence be ................................

given on oath or affirmation and any ................................

special form to be used (article 3, h) ................................

In the event that the evidence cannot ................................

be taken in the manner requested, specify whether it is to be taken in such manner as provided by local law for the formal taking of evidence Vande andmise või tõendi kinnitamise taotlus ning kasutatav vorm (art. 3 p. h).

Kui tõendit ei saa xxxxx nõutud viisil, tuleb selgitada, kas xxxx xxxx kohalike seaduste järgi ametlikus tõendite võtmise korras.

13. Special methods or procedure to be followed (e.g. oral or in writing, verbatim transcript or summary,

cross-examination etc.) (articles 3, i and 9)

................................

In the event that the evidence cannot be taken in the manner requested, specify whether it is to be taken in such manner as provided by local law

Tõendi kogumise protseduurid ja meetodid (suuline või kirjalik, sõnasõnaline protokoll või

kokkuvõte, ristküsitlus jne) (art. 3 p. i ja art. 9).

Kui tõendeid ei saa koguda nõutud viisil, tuleb selgitada, kas xxxx xxxx kohalike seaduste järgi.

14. Request for notification of the time and place for the execution of the Request and identity and address of any person to be notified (article 7) Xxxxx teatada nõudekirja täitmise aeg xx xxxx ning isikute nimed, kellele nendest teatada (art. 7)*

15. Request for attendance or

participation of judicial personnel of the requesting authority at the execution of the Letter of Request (article 8)

Xxxxx xxxxxx tõendi esitanud asutuse ametnikul viibida nõudekirja täitmise juures (art. 8)*

16. Specification of privilege or duty to

................................

refuse to give evidence under the law ................................

of the State of origin (article 11, b) (Attach copies of relevant laws or regulations)

Nõudekirja esitanud riigi seaduste järgne õigus või kohustus tõendi andmisest keelduda (art. 11 p. b). Xxxxxx asjakohaste seaduste või määruste koopiad.

17. The fees and costs incurred which are reimburseable under the second paragraph of article 14 or under article 26 of the Convention will be borne by (identity and address) Artikli 14 või 26 järgi hüvitatavad kulud katab (nimi ja aadress)

Date of request

Nõudekirja koostamise kuupäev

Signature and seal of the requesting authority

Allkiri ja nõudekirja esitanud asutuse xxxxxx

................................

* Võib ära jääda.

CONVENTION ON THE TAKING OF EVIDENCE ABROAD IN CIVIL OR COMMERCIAL MATTERS

The States signatory to the present Convention,

Desiring to facilitate the transmission and execution of Letters of Request and to further the accommodation of the different methods which they use for this purpose,

Desiring to improve mutual judicial co-operation in civil or commercial matters,

Have resolved to conclude a Convention to this effect and have agreed upon the following provisions:

Article 1

Chapter I LETTERS OF REQUEST

In civil or commercial matters a judicial authority of a Contracting State may, in accordance with the provisions of the law of that State, request the competent authority of another Contracting State, by means of a Letter of Request, to obtain evidence, or to perform some other judicial act.

A Letter shall not be used to obtain evidence which is not intended for use in judicial proceedings, commenced or contemplated.

The expression « other judicial act» does not cover the service of judicial documents or the issuance of any process by which judgments or orders are executed or enforced, or orders for provisional or protective measures.

Article 2

A Contracting State shall designate a Central Authority which will undertake to receive Letters of Request coming from a judicial authority of another Contracting State and to transmit them to the authority competent to execute them. Each State shall organize the Central Authority in accordance with its own law.

Letters shall be sent to the Central Authority of the State of execution without being transmitted through any other authority of that State.

Article 3

A Letter of Request shall specify –

a) the authority requesting its execution and the authority requested to execute it, if known to the requesting authority;

b) the names and addresses of the parties to the proceedings and their representatives, if any;

c) the nature of the proceedings for which the evidence is required, giving all necessary information in regard thereto;

d) the evidence to be obtained or other judicial act to be performed.

Where appropriate, the Letter shall specify, inter alia –

e) the names and addresses of the persons to be examined;

f) the questions to be put to the persons to be examined or a statement of the subject-matter about which they are to be examined;

g) the documents or other property, real or personal, to be inspected;

h) any requirement that the evidence is to be given on oath or affirmation, and any special form to be used;

i) any special method or procedure to be followed under Article 9.

A Letter may also mention any information necessary for the application of Article 11. No legalization or other like formality may be required.

Article 4

A Letter of Request shall be in the language of the authority requested to execute it or be accompanied by a translation into that language.

Nevertheless, a Contracting State shall accept a Letter in either English or French, or a translation into one of these languages, unless it has made the reservation authorized by Article 33.

A Contracting State which has more than one official language and cannot, for reasons of internal law, accept letters in one of these languages for the whole of its territory, shall, by declaration, specify the language in which the Letter or translation thereof shall be expressed for execution in the specified parts of its territory. In case

of failure to comply with this declaration, without justifiable excuse, the costs of translation into the required language shall be borne by the State of origin.

A Contracting State may, by declaration, specify the language or languages other than those referred to in the preceding paragraphs, in which a Letter may be sent to its Central Authority.

Any translation accompanying a Letter shall be certified as correct, either by a diplomatic officer or consular agent or by a sworn translator or by any other person so authorized in either State.

Article 5

If the Central Authority considers that the request does not comply with the provisions of the present Convention, it shall promptly inform the authority of the State of origin which transmitted the Letter of Request, specifying the objections to the Letter.

Article 6

If the authority to whom a Letter of Request has been transmitted is not competent to execute it, the Letter shall be sent forthwith to the authority in the same State which is competent to execute it in accordance with the provisions of its own law.

Article 7

The requesting authority shall, if it so desires, be informed of the time when, and the place where, the proceedings will take place, in order that the parties concerned, and their representatives, if any, may be present. This information shall be sent directly to the parties or their representatives when the authority of the State of origin so requests.

Article 8

A Contracting State may declare that members of the judicial personnel of the requesting authority of another Contracting State may be present at the execution of a Letter of Request. Prior authorization by the competent authority designated by the declaring State may be required.

Article 9

The judicial authority which executes a Letter of Request shall apply its own law as to the methods and procedures to be followed.

However, it will follow a request of the requesting authority that a special method or procedure be followed, unless this is incompatible with the internal law of the State of execution or is impossible of performance by reason of its internal practice and procedure or by reason of practical difficulties.

A Letter of Request shall be executed expeditiously.

Article 10

In executing a Letter of Request the requested authority shall apply the appropriate measures of compulsion in the instances and to the same extent as are provided by its internal law for the execution of orders issued by the authorities of its own country or of requests made by parties in internal proceedings.

Article 11

In the execution of a Letter of Request the person concerned may refuse to give evidence in so far as he has a privilege or duty to refuse to give the evidence –

a) under the law of the State of execution; or

b) under the law of the State of origin, and the privilege or duty has been specified in the Letter, or, at the instance of the requested authority, has been otherwise confirmed to that authority by the requesting authority.

A Contracting State may declare that, in addition, it will respect privileges and duties existing under the law of States other than the State of origin and the State of execution, to the extent specified in that declaration.

Article 12

The execution of a Letter of Request may be refused only to the extent that –

a) in the State of execution the execution of the Letter does not fall within the functions of the judiciary; or

b) the State addressed considers that its sovereignty or security would be prejudiced thereby.

Execution may not be refused solely on the ground that under its internal law the State of execution claims exclusive jurisdiction over the subject-matter of the action or that its internal law would not admit a right of action on it.

Article 13

The documents establishing the execution of the Letter of Request shall be sent by the requested authority to the requesting authority by the same channel which was used by the latter.

In every instance where the Letter is not executed in whole or in part, the requesting authority shall be informed immediately through the same channel and advised of the reasons.

Article 14

The execution of the Letter of Request shall not give rise to any reimbursement of taxes or costs of any nature.

Nevertheless, the State of execution has the right to require the State of origin to reimburse the fees paid to experts and interpreters and the costs occasioned by the use of a special procedure requested by the State of origin under Article 9, paragraph 2.

The requested authority whose law obliges the parties themselves to secure evidence, and which is not able itself to execute the Letter, may, after having obtained the consent of the requesting authority, appoint a suitable person to do so. When seeking this consent the requested authority shall indicate the approximate costs which would result from this procedure. If the requesting authority gives its consent it shall reimburse any costs incurred; without such consent the requesting authority shall not be liable for the costs.

Chapter II

DIPLOMATIC OFFICERS, CONSULAR AGENTS AND COMMISSIONERS

Article 15

In civil or commercial matters, a diplomatic officer or consular agent of a Contracting State may, in the territory of another Contracting State and within the area where he exercises his functions, take the evidence without compulsion of nationals of a State which he represents in aid of proceedings commenced in the courts of a State which he represents.

A Contracting State may declare that evidence may be taken by a diplomatic officer or consular agent only if permission to that effect is given upon application made by him or on his behalf to the appropriate authority designated by the declaring State.

Article 16

A diplomatic officer or consular agent of a Contracting State may, in the territory of another Contracting State and within the area where he exercises his functions, also take the evidence, without compulsion, of nationals of the State in which he exercises his functions or of a third State, in aid of proceedings commenced in the courts of a State which he represents, if –

a) a competent authority designated by the State in which he exercises his functions has given its permission either generally or in the particular case, and

b) he complies with the conditions which the competent authority has specified in the permission.

A Contracting State may declare that evidence may be taken under this Article without its prior permission.

Article 17

In civil or commercial matters, a person duly appointed as a commissioner for the purpose may, without compulsion, take evidence in the territory of a Contracting State in aid of proceedings commenced in the courts of another Contracting State, if –

a) a competent authority designated by the State where the evidence is to be taken has given its permission either generally or in the particular case; and

b) he complies with the conditions which the competent authority has specified in the permission.

A Contracting State may declare that evidence may be taken under this Article without its prior permission.

Article 18

A Contracting State may declare that a diplomatic officer, consular agent or commissioner authorized to take evidence under Articles 15, 16 or 17, may apply to the competent authority designated by the declaring State for appropriate assistance to obtain the evidence by compulsion. The declaration may contain such conditions as the declaring State may see fit to impose.

If the authority grants the application it shall apply any measures of compulsion which are appropriate and are prescribed by its law for use in internal proceedings.

Article 19

The competent authority, in giving the permission referred to in Articles 15, 16 or 17, or in granting the application referred to in Article 18, may lay down such conditions as it deems fit, inter alia, as to the time and place of the taking of the evidence. Similarly it may require that it be given reasonable advance notice of the time, date and place of the taking of the evidence; in such a case a representative of the authority shall be entitled to be present at the taking of the evidence.

Article 20

In the taking of evidence under any Article of this Chapter persons concerned may be legally represented.

Article 21

Where a diplomatic officer, consular agent or commissioner is authorized under Articles 15, 16 or 17 to take evidence –

a) he may take all kinds of evidence which are not incompatible with the law of the State where the evidence is taken or contrary to any permission granted pursuant to the above Articles, and shall have power within such limits to administer an oath or take an affirmation;

b) a request to a person to appear or to give evidence shall, unless the recipient is a national of the State where the action is pending, be drawn up in the language of the place where the evidence is taken or be accompanied by a translation into such language;

c) the request shall inform the person that he may be legally represented and, in any State that has not filed a declaration under Article 18, shall also inform him that he is not compelled to appear or to give evidence;

d) the evidence may be taken in the manner provided by the law applicable to the court in which the action is pending provided that such manner is not forbidden by the law of the State where the evidence is taken;

e) a person requested to give evidence may invoke the privileges and duties to refuse to give the evidence contained in Article 11.

Article 22

The fact that an attempt to take evidence under the procedure laid down in this Chapter has failed, owing to the refusal of a person to give evidence, shall not prevent an application being subsequently made to take the evidence in accordance with Chapter I.

Article 23

Chapter III GENERAL CLAUSES

A Contracting State may at the time of signature, ratification or accession, declare that it will not execute Letters of Request issued for the purpose of obtaining pre-trial discovery of documents as known in Common Law countries.

Article 24

A Contracting State may designate other authorities in addition to the Central Authority and shall determine the extent of their competence. However, Letters of Request may in all cases be sent to the Central Authority.

Federal States shall be free to designate more than one Central Authority.

Article 25

A Contracting State which has more than one legal system may designate the authorities of one of such systems, which shall have exclusive competence to execute Letters of Request pursuant to this Convention.

Article 26

A Contracting State, if required to do so because of constitutional limitations, may request the reimbursement by the State of origin of fees and costs, in connection with the execution of Letters of Request, for the service of process necessary to compel the appearance of a person to give evidence, the costs of attendance of such persons, and the cost of any transcript of the evidence.

Where a State has made a request pursuant to the above paragraph, any other Contracting State may request from that State the reimbursement of similar fees and costs.

Article 27

The provisions of the present Convention shall not prevent a Contracting State from –

a) declaring that Letters of Request may be transmitted to its judicial authorities through channels other than those provided for in Article 2;

b) permitting, by internal law or practice, any act provided for in this Convention to be performed upon less restrictive conditions;

c) permitting, by internal law or practice, methods of taking evidence other than those provided for in this Convention.

Article 28

The present Convention shall not prevent an agreement between any two or more Contracting States to derogate from –

a) the provisions of Article 2 with respect to methods of transmitting Letters of Request;

b) the provisions of Article 4 with respect to the languages which may be used;

c) the provisions of Article 8 with respect to the presence of judicial personnel at the execution of Letters;

d) the provisions of Article 11 with respect to the privileges and duties of witnesses to refuse to give evidence;

e) the provisions of Article 13 with respect to the methods of returning executed Letters to the requesting authority;

f) the provisions of Article 14 with respect to fees and costs;

g) the provisions of Chapter II.

Article 29

Between Parties to the present Convention who are also Parties to one or both of the Conventions on Civil Procedure signed at The Hague on the 17th of July 1905 and the 1st of March 1914, this Convention shall replace Articles 8–16 of the earlier Conventions.

Article 30

The present Convention shall not affect the application of Article 23 of the Convention of 1905, or of Article 24 of the Convention of 1954.

Article 31

Supplementary Agreements between Parties to the Conventions of 1905 and 1954 shall be considered as equally applicable to the present Convention unless the Parties have otherwise agreed.

Article 32

Without prejudice to the provisions of Articles 29 and 31, the present Convention shall not derogate from conventions containing provisions on the matters covered by this Convention to which the Contracting States are, or shall become Parties.

Article 33

A State may, at the time of signature, ratification or accession exclude, in whole or in part, the application of the provisions of paragraph 2 of Article 4 and of Chapter II. No other reservation shall be permitted.

Each Contracting State may at any time withdraw a reservation it has made; the reservation shall cease to have effect on the sixtieth day of the withdrawal.

When a State has made a reservation, any other State affected thereby may apply the same rule against the reserving State.

Article 34

A State may at any time withdraw or modify a declaration.

Article 35

A Contracting State shall, at the time of the deposit of its instrument of ratification or accession, or at a later date, inform the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands of the designation of authorities, pursuant to Articles 2, 8, 24 and 25.

A Contracting State shall likewise inform the Ministry, where appropriate, of the following –

a) the designation of the authorities to whom notice must be given, whose permission may be required, and whose assistance may be invoked in the taking of evidence by diplomatic officers and consular agents, pursuant to Articles 15, 16 and 18 respectively;

b) the designation of the authorities whose permission may be required in the taking of evidence by commissioners pursuant to Article 17 and of those who may grant the assistance provided for in Article 18;

c) declarations pursuant to Articles 4, 8, 11, 15, 16, 17, 18, 23 and 27;

d) any withdrawal or modification of the above designations and declarations;

e) the withdrawal of any reservation.

Article 36

Any difficulties which may arise between Contracting States in connection with the operation of this Convention shall be settled through diplomatic channels.

Article 37

The present Convention shall be open for signature by the States represented at the Eleventh Session of the Hague Conference on Private International Law.

It shall be ratified, and the instruments of ratification shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

Article 38

The present Convention shall enter into force on the sixtieth day after the deposit of the third instrument of ratification referred to in the second paragraph of Article 37.

The Convention shall enter into force for each signatory State which ratifies subsequently on the sixtieth day after the deposit of its instrument of ratification.

Article 39

Any State not represented at the Eleventh Session of the Hague Conference of Private International Law which is a Member of this Conference or of the United Nations or of a specialized agency of that Organization, or

a Party to the Statute of the International Court of Justice may accede to the present Convention after it has entered into force in accordance with the first paragraph of Article 38.

The instrument of accession shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

The Convention shall enter into force for a State acceding to it on the sixtieth day after the deposit of its instrument of accession.

The accession will have effect only as regards the relations between the acceding State and such Contracting States as will have declared of acceptance of the accession. Such declaration shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands; this Ministry shall forward, through diplomatic channels, a certified copy to each Contracting States.

The Convention will enter into force as between the acceding State and the State that has declared its acceptance of the accession on the sixtieth day after the deposit of the declaration of acceptance.

Article 40

Any State may, at the time of signature, ratification or accession declare that the present Convention shall extend to all the territories for the international relations of which it is responsible, or to one or more of them. Such a declaration shall take effect on the date of entry into force of the Convention for the State concerned.

At any time thereafter, such extensions shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

The Convention shall enter into force for the territories mentioned in such an extension on the sixtieth day after the notification indicated in the preceding paragraph.

Article 41

The present Convention shall remain in force for five years from the date of its entry into force in accordance with the first paragraph of Article 38, even for States which have ratified it or acceded to it subsequently.

If there has been no denunciation, it shall be renewed tacitly every five years.

Any denunciation shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands at least six months before the end of the five year period.

It may be limited to certain of the territories to which the Convention applies.

The denunciation shall have effect only as regards the State which has notified it. The Convention shall remain in force for the other Contracting States.

Article 42

The Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands shall give notice to the States referred to in Article 37, and to the States which have acceded in accordance with Article 39, of the following –

a) the signatures and ratifications referred to in Article 37;

b) the date on which the present Convention enters into force in accordance with the first paragraph of Article 38;

c) the accessions referred to in Article 39 and the dates on which they take effect;

d) the extensions referred to in Article 40 and the dates on which they take effect;

e) the designations, reservations and declarations referred to in Articles 33 and 35;

f) the denunciations referred to in the third paragraph of Article 41.

In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto, have signed the present Convention.

Done at The Hague, on the 18th day of March, 1970, in the English and French languages, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Government of the Netherlands, and of which a certified copy shall be sent, through diplomatic channel, to each of the States represented at the Eleventh Session of the Hague Conference on Private International Law.

Õiend

Akt tehniliselt korrastatud, lisatud ingliskeelne tekst.

Document Metadata

Table of Contents

Tsiviil- ja kaubandusasjades välisriigis tõendite kogumise konventsioon

Document Metadata